Sõbrad ikke vahel torgivad ja küsivad, et kuda sina, Karlakene, ometi ilma oma päevata oled jäänd. Kõigil teistel on tähtraamatus oma päevad: Jüril, Jaanil, Madisel, Mihklil, aga Karlapäeva netu. Ometi oled ulka aastaid selle tähtraamatu saba silitand ja ristirahva kiusuks täis sodind. Ega ma vastust võlgu ei jää. Köhatan ääle puhtaks ja kostan väärikalt, et Karlal on aastaid nõnna palju kukil, et võtab põlvist nõrgaks, ons talle seda päeva veel päälekauba vaja?
Võiduga on kah sedasi, et pole seal pühitseda miskit. Mis minu vanamees kunagi Võnnu all võitis, selle mina Narva all kaotasin. Loteriile ei maksa lootagi, konuta aga tiivanil ja kiru, et ilmad on kehvavõitu.
Ja see sõnajalg, olgu ta õieta vai ilma, jusku tuletab meelde, et minusugusel on juba kahte paari karkusi vaja: üks paar sõna jaoks ja teine jala jaoks. Siin ma siis koperdan ja siblin nigu kana takus, sõna sunnib jalga, aga jalg ei kuula sõna. Kaugele sa ing sedasi jõuad!
Kümned tuhanded õiskavad nigu ühest suust ja jälgivad tirikendi taktikeppi. Kõik teavad, et just see kepp neid omal ajal kupjakepi alt päästis.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
