Muidugi on see Esto – ülemaailmne eestlaste suurkohtumine, kus sidemed sõlmuvad eestlaste vahel sõltumata sellest, millises mailmanurgas nad elavad.
Tänavuse Esto moto on ÜHESKOOS ja üheskoos proovimegi oma mured selgeks rääkida ja lahendusi leida. Neid ridu Stockholmis varastel hommikutundidel arvutisse toksides pole Esto veel ametlikult alanud. Ja ometi on ta alanud. Ta algas tegelikult juba kuid varem mitmesuguste ettevalmistustega, mille keerukusest oskab kõige paremini rääkida peo – juba teise sarnase järjest – peakorraldaja Sirle Sööt. Ja ta algas juba siis, kui Esto peakomitee liikmed Ants Johanson ja Kalmar Kurs tõid ERMist peo tarbeks välja sinna hoiule antud Esto lipu. Ja ta algas juba teisipäeval, mil Tallinna sadamast väljus Stockholmi suunas suur reisilaev, mille pardal hulgaliselt noori lauljaid-tantsijaid-pillimängijaid Eestist.
Ja ta algas kolmapäeva ennelõunal Stockholmi Eesti Majas, kuhu pea kõik saabujad ka ühel või teisel ajal jõudsid. Vaja ju saada käepael ja soetada Esto särk või märk ning mis kõige tähtsam – olla valvel, kas on tuttavaid kusagilt maailma teisest otsast, keda pole näinud aastaid, aga kellega kohtumine on suur rõõm ja kellega reeglina kohtutaksegi iga mõne aasta järel suurel Estol või mõnel väiksemal samalaadsel sündmusel, toimugu need siis kas Ameerika mandri ida- või läänerannikul või maakera kuklapoolel või Tenerifel või Peterburis või kus iganes veel.
Photo gallery
Fotod: Kai ja Paul Kiilaspea
Täna küsis minult keegi, miks tulla Estole. Tõepoolest miks? Tõenäoliselt ikka sellepärast, et ka kodust kaugel elavatel on sisemine vajadus ikka omadega aeg-ajalt kokku saada, rääkida oma salakeelt mitmes erinevas variandis ja mitte muretseda, kui kõik ei tule välja ülitäpses grammatilises vorminduses – me kuulume ühte. Ja kuigi Estode olemus on muutunud, on see meile, kes elame kodust kaugel, nii väga vajalik, see omade küünarnukitunne, see kokkukuulumine meie ajalooga ja üksteisest arusaamine.
Ja kui sellele lisandub veel niisugune võimas emotsioon, mille andis kuulajaile Stockholmi Katarina kirikus kolmapäeval, Esto eelõhtul Cyrillus Kreegi Reekviem, mida ÜHESKOOS esitasid Rahvusooper Estonia poistekoor, ETV Tütarlastekoor ning Stockholmi Eesti Sega- ja Naiskoor (koormeistrid Hirvo Surva, Aarne Saluveer, Jaan Seim ja Jaanika Kuusik); dirigeerimas Hirvo Surva, orelil Ene Salumäe – siis tunned tänulikkust, et saad olla korraks osa millestki erilisest.
Esituse, mille aplaus ei tahtnud täis kirikusaalis vaibuda, lõpuks tõi Sirle Sööt ühendusniite ja sidus ettekande kokku tänukummardusega Eestist 1944.a suurpõgenemisel lahkuma pidanud meie rahva suurkujudega ja tänaseks manalateele läinutega, tänu kellele meil on sellised kultuuripäevad olemas. Sirle Sööt nimetas mitmeid nimesid, kaasa arvatud Juhan Aavik, kes 1929.a dirigeeris sellesama Reekviemi esiettekannet ja kelle haual sai varem samal päeval Stockholmi Metsakalmistul Eesti kultuuriradadega tutvudes mälestusküünal süüdatud. Kui enne suurteose esitust pidas diasporaa piiskop Ove Sander lühikese palvuse ja nimetas seda teost tegelikult elavatele mõelduks, siis esituse lõppedes ütles ta, et see oli katarsis, mida vaid kõige mõjukamad teosed ja esitused saavad esile kutsuda.
Esto, mis algab alles selle lehe trükkiminekupäeval, on juba lähendanud kokkutulnuid, sidudes tugevamaks neid niite, mida kaugel elavad kõige kiuste on alal hoidnud.
