26. augustil toimus järjekordne kohtumine „Leia oma Eesti“ sarjas, mida korraldab Integratsiooni Sihtasutus. Kohtumise moderaator oli Johanna Rivers, seekordseks külaliseks-esinejaks kirjandusteadlane Sirje Kiin, PhD. Fookuses oli tänavune 500 aasta möödumine esimese eestikeelse trükise ilmumisest. Avaldame Sirje Kiini ettekande mõningate lühendustega.
Eesti raamatu pikka ja auväärset, vähemalt viie sajandi pikkust ajalugu arvestatakse alates ajaloolisest leiust 1958. aastal, mil avastati seni teadaolevalt varaseima eestikeelse trükise olemasolu aastast 1525. Ootamatust avastusest, mis eestikeelse raamatu ajalugu kümne aasta võrra pikendas, saadi teada siis, kui Saksamaal ilmus 1958.a kirikuloolase Wilhelm Jannaschi põhjalik uurimus Lübecki reformatsiooni ajaloost. Jannasch kasutas rikkaliku allikmaterjali hulgas Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelset toomkapiitli protokolliraamatut. Seda raamatut, mida sobib sissekannete laadi poolest ka päevaraamatuks pidada ja nimetada, olid ajaloolased varemgi kasutanud, kuid ainult osaliselt, sest köide on niiskusest kahjustatud ja Brandesi käekiri on raskesti loetav. Päevaraamatu täielik läbitöötamine W. Jannaschi poolt avastas esmakordsed teated senitundmatute liivi-, läti- ja eestikeelsete trükiste kohta 1525. aastast. Meie vanema kultuuriloo jaoks lausa sensatsioonilist avastust käsitles seejärel lähemalt Paul Johansen, kes oli enne sõda Tallinna Linnaarhiivis töötades 1927. a avastanud teated ka seni vanima eestikeelse trükitud raamatu – Wanradt-Koelli 1535. a katekismuse kohta.
