Aukartust äratav valikkogu katab 62 värsirohket aastat, sisaldab loendamatu hulga luuletusi, jagatud seitsmesse tsüklisse. Kronoloogia on olemas, kuid sellest pole liiga täpselt kinni peetud. Tsüklid on pealkirjastatud krüptiliselt, nende lahtimõtestamine on omaette väljakutse. Peab aga tunnistama, et sama kehtib kogu autori luule puhul. Meenub, et kunagi üht ta varasemat valikkogu retsenseerides püüdsin ennustada, kuidas ma samast kogust paari-kolme aasta pärast kirjutaksin. Nüüd märkan ehmatuseks, et aeg on vahepeal astunud tervelt kakskümmend üks aastapikkust sammu. Tuleb üritada järele jõuda, autori käest kõvasti kinni hoides. Ka nii kujuneb kirjutisest vaid omamoodi pimesikumäng, kuid käest lahti lasta ei raatsi.
Kes läks läbi elusa puu. Kes muu, kui seesama varaküpsenud poetess, kel on vahulillesed silmad ja koertelakutud käed; kes seisab säravi silmi kesk punguvaid puid ja hoiab üksindust süles. Selliseid värsse luuakse siis, kui kevad on su ainus aastaaeg. Siis minnakse läbi puu kartlike okste ja süü, mille teist tähendust veel ei tunta, sest ollakse puudeverest puhtaks pestud.
