Ets oli taas meitel, olin suure laari kapsasuppi keetnud, nii palju, et ei raatsind vaid temakesega koos seda lürpida. Juhtusin Etsile rääkima tuttaval teemal, et siin riigis on pürokraate liiga palju, keegi ei oska neile tule alla panna, et nad edukalt ja korralikult, veel vähem kiiresti tegutseks. Lugu selles, et kubermangu kubrement teatas, et ühel nässil aegub peatselt ta tervishoiukaart. No minu vanuses on see ju tähtis tokument! Mine sa tea, mida homne toob, talvel võin libiseda, konte katki kukkuda.
Ets, noor ja tark nigu ta on, leidis, et võiks ju seda kõike arvuti kaudu teha. Kut võta näpust, meile kõige lähedamal asuv pürokraatidepesa ei võtnud appointmente. Kaugemal võttis küll, aga alles uuel aastal. Muigasin, et ehk koolen enne seda ää, parem lähen isi kohale, ootan järjekorras. Egas ometi nüüd, ku seitungist loed, et mugavate riigitööliste arv aina kasvab, ei tohiks olla selline käik pika ooteajaga.
Tuli välja, et oli küll. Jõudsin kohale, sain kudagi aru, mida ekraanilt nõuti, inemesega ei saanu rääkida ja sain pileti. Kut oiatati – ooteaeg on enam ku kaks tundi!
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
