Jah, sõnadega põle ma kitsi. Kut see on kaitserefleks. Nigu armadillo, ilus loom, muide, koorun ma kilbi taha. Et ehk sõnade laviini tagant ei oska keegi küsida seda, mis on tähtis. Nigu kuda elu päriselt om.
Elu on nigu apelsin. Mil on mõru koorik, mida peab vaeveldes ja oma maniküüritud küüsi kaitstes eemaldama, et pääseda maitsva sisuni. Ja see saab kiiresti otsa. Asume siis uut otsima ehk leides oopis sibula. Või millegi muu toitva, mille nime andmist, põhjust, miks inemesed seda söövad, isegi ei tea. Ei asugi metafoori edasi lahkama.
Apelsin on ilus ja toitev. Happeline, aromaatiline. Hape jätab jälgi. Hea lõhn aga jääb mällu, palju kauem ku seda nospel registreerib. Hetkeline aga, nigu elugi. Mida tuleb meelde tuletada neil tihtitoimuvail momentidel, mida vist on meil kõigil liigpalju. Ning võitleme siiski edasi.
Te võite ainult pisut ettevaatlikult kaalu kaotada. Und so weite. Mis tähendab mu esimeses pealesunnitud keeles ja nii edasi. Või, nagu nooremad minust võtavad kokku, jama.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
