Dvořáki efektid
Gustav Mahleri (1860-1911) 1. sümfooniale eelnes esmasel kontserdiõhtul Antonín Dvořáki (1841–1904) tšellokontsert h-Moll op. 104. Kuigi oma romantilistest teostest tuntud Dvořák oli alguses tšello kõla suhtes skeptiline, siis on tema New Yorgis komponeeritud tšellokontsert üks austerlase parimaid. Muusikateos külvab publiku üle helide külluse ja muidugi – kuidas teisiti saaks ollagi – romantismiga: kuulajat kütkestavad rütmilised lõigud, meloodia tantsuefekt paljastab, et komponist pärineb Tšehhimaalt. Mitmed kohad kõlavad kõrvale tuttavalt, nagu sarve soolo peale tormilist avamängu.
Gautier Capuçon, Chambérys sündinud tšellist, esineb rahvusvaheliselt kõige nimekamate orkestrite ja dirigentidega. Ta suutis jälle tõestada, et tšello, ta mängis Matteo Goffriller´ (1701) „L'Ambassadeur“-l, pole sugugi igav instrument, vaid tõeline meister oskab pilli elama panna ja publiku kaasa kiskuda. Tänutäheks kauakestev aplaus, mis oli muidugi suunatud ka kõrgtasemega orkestrile ja tema juhile. Paavo Järvi oskus ühendada solisti ettekanne harmooniliselt muusikakollektiivi mänguga oli vaimustav. Lisapalana esitas prantsuse virtuoos Dvořáki „Ära jäta mind üksinda“ op. 82. Publik reageeris järjekordselt joovastusega.
Mahleri esimene
Kuigi mõlemad heliloojad pärinevad Böömenist, siis pidas Dvořák end tšehhi rahvuslaseks. Saksakeelsest Jihlavast pärit Mahleris on aga tunda Austria rahvamuusika mõjutused.
Austerlase teosed tähistavad muusikaliste eeposte sarja, mida Mahler ise nimetab sümfooniateks, kuigi need ületavad traditsioonilise žanri põhimõtted. Juba oma esimeses sünfoonilises heliteoses esitleb helilooja oma isiklikku käekirja, Mahleri kordumatuid helisid. Oma 1. sümfoonia noodistas komponist Leipzigis 1888. aastal. Teose ristis ta algselt Jean Pauli romaani järgi „Titaan“’iks. Esiettekanne toimus aasta hiljem Budapestis, helide looja ise seisis dirigendipuldis.
Baden-Badenis seisis dirigendipuldis Paavo Järvi, tema Zürichi orkester oskas meisterlikult tuua esile helilooja mõtteid, kes kasutas oma teoses rahvaviise ja motiivide kollaažlikku kihistust. Näiliselt kokkusobimatute elementide kõrvutamine, nagu Mahler seda kompositsiooni kolmandas osas esitleb, saavad hiljem normiks tema 3. ja 4. sümfooniates. Siin kasutab ta ka lõpuosa kontseptsiooni, mis viib läbimurrete kaudu apoteoosini.
Vaimustunud publik plaksutas tänumeeli pikalt, tundus, et õhtu oleks võinud veel igaviku jätkuda.
Sensatsiooniline ülestõusmine
Teisel kontserdiõhtul esitati Mahleri 2. sümfooniat c-Moll. Nõnda nimetatud „Ülestõusmissümfoonia“ käsitleb inimkonna suurimaid küsimusi. Mis on elu, kaduvuse ja surma, kogu selle hapruse ja kannatuste, aga ka kõige ilusa ja üleva, banaalse ja naiivse mõte? Mahler ise rääkis selle sümfoonia kohta: „See on suur küsimus: Miks sa elasid? Miks sa kannatasid? Kas see kõik on lihtsalt üks suur, kohutav nali? Kelle ellu see küsimus kord kõlab, sellele tuleb ka vastus anda – ja mina annan oma vastuse heliteose viimases osas.“
Silmapaistvad Zürichi muusikud Paavo Järvi suurepärase juhatuse all annavad teose viienda osa võimsas lõpus Mahleri helidesse kirjutatud vastuse inimkonda vaevavatele küsimustele kui suurejoonelises finaalis laulab Zürichi lauluakadeemia koor Florian Helgathi käe all õpitud värsse Friedrich Gottlieb Klopstocki oodist ,,Ülestõusmine“ – tekstilised täiendused pärinevad Mahleri enda sulest.
Jumala juurde see sind kannab
Suurendamaks naudingut on Mahler veel enne monumentaalset lõppu lisanud Brentano kogumikust „Des Knaben Wunderhorn“ (Poisi imesarv) teose „Urlicht“ (Ürgne valgus). See võimaldas publikul nautida metsosopran Anna Lucia Richteri imeliselt kõlavat häält. Pärast hiiglaslikku äratuskõnet alustas koor „Aufersteh'n, ja aufersteh'n wirst du“ (Sa tõused üles, jah, sa tõused üles). Summutatud helidest kerkis esile Mari Eriksmoeni ere sopran, millega liitus jälle metsosopran: „O glaube, mein Herz“ (O, usu, mu süda).
Gustav Mahler, kes kunagi ei kirjutanud ooperit, oskas oma sümfoonias tekitada emotsioone – ja milliseid veel! Keelpillide kõla voolas saali täiusliku täpsusega, puhkpillid võlusid oma soolodega ja löökpillid tõid kaasa külmavärina tekitava dramaatika.
Paavo Järvi oskas suurde saali luua maksimaalse pinge – kõrvalruumi paigutatud fanfaarid kaasati järk-järgult esile kerkiva peateema – ülestõusmine juurde. Kui koor lõpuks sosinal alustas ülestõusmise, vastas orkester Klopstocki teksti viimase reaga „Jumala juurde see sind kannab“. Paavo Järvi värske interpretatsioon oskas tuua suurepäraselt esile Mahleri sõnumi. Orkester (pea 200 muusikut) ja koor (60 lauljat) allusid dirigendile andunult.
Hetkelise vaikuse järel kõlas 2500 kohaga saalis tormiline aplaus. Kuulajad tõusid püsti ja jaksasid pärast pooltteist tundi vaheajata sissehingatud helisid tuua esile oma vaimustust. Kui Mahleri 1. sümfoonia esitus oli absoluutne suursündmus, siis „Ülestõusmine“ (2. sümfoonia) täielik muusikaline tippesitus, mida oskasid muusikakriitikudki igas Euroopa linnas, kus Mahleriga reisiti, kõrgelt hinnata.
Lindistused
Alpha Classics lindistab kõik Gustav Mahleri teosed CD-le koos Tonhalle-Orchester Zürich Paavo Järvi juhatusel. 1. ja 5. Sümfooniate jäädvustused on juba müügis, 7. tuleb varsti kauplustesse. Peatselt on saadaval ka 2. ja 10. sümfooniad.
Tema juhatusel on tehtud arvukalt auhinnatud salvestusi Olivier Messiaeni, Pjotr Tšaikovski, John Adamsi ja Anton Bruckneri teostest. Koos Paavo Järviga pälvis orkester kolm aastat tagasi Euroopa kultuuripreemia.
Muide – pärast oma 2. sümfoonia esiettekannet pidi Mahler taluma naeruvääristamist. Publik polnud veel valmis saama aru tema muusikalisest keelest. Tänapäeval on 2. sümfoonia koos 4. ja 5-ndaga helilooja enim esitatud sümfooniate hulgas.
Zürichi kodanike asutatud Tonhalle Orchestra Zürich (Zürichi kontserdimaja orkester) on üks maailma tippudest. Külalisesinemised on viinud orkestri 100 linna enam kui 30 riigis. Muusikadirektor Paavo Järvi töötab orkestriga juba alates 2019. aastast. Tema juhatusel on tehtud arvukalt auhinnatud salvestusi Olivier Messiaeni, Pjotr Tšaikovski, John Adamsi ja Anton Bruckneri teostest. Koos Paavo Järviga pälvis orkester kolm aastat tagasi Euroopa kultuuripreemia.
Kuidas on võimalik saavutada sellist harmooniat, uurisin Baden-Badenis Paavo Järvilt. Maestro vastas: „Kooskõla saab saavutada ainult suure tööga. Kuid samas peavad orkestri liikmed pärinema samast kultuuriruumist ja loobuma ka oma isiklikust egost. Zürichi orkestri liikmed töötavad ühise eesmärgi nimel. Kõik toimub täpselt ja professionaalselt. See meeldib mulle.“
Märkimisväärne on veel, et Baden-Badeni Festspielhaus’iga on orkestril plaanitud pikemaajaline koostöö. Schwarzwaldi väikelinna festivalimaja tõmbab tänu suurepärastele solistidele ja orkestritele (siin on varem dirigeerinud ka Neeme ja Kristjan Järvi) juba aastaid püsikülalisi kaugemaltki: reisitakse Freiburgist, Frankfurdist ja Strasbourgist, Šveitsi piirini on ainult 150 kilomeetrit. Piletite hinna sees on ka tasuta edasi-tagasi reis rongi ja bussiga.
