Subscribe Menu

Kui vaba on pagulane? Mõtteid ERMi näitusest „Kaotusest laotusesse“

Oma enam kui 35-aastase muuseumitöötaja karjääri jooksul pole ma vist kunagi käinud näitusel, mis oleks inspireeritud ilukirjanduslikust teosest. Omal ajal sai kirjandumuuseumis küll tehtud näitusi kirjanikest, sageli mõne tähtpäeva puhul, ja siis muidugi ka autori loomingut tutvustades, aga sellist kirjandusest lähtuvat immersioonikogemust, nagu pakkus näitus-audiolavastus „Kaotusest laotusesse“, polnud ma seni kogenud.

Kaader näituse virtuaaltuurilt

Ehk olen liiga kaua Eestist ära olnud ja mõne taolise ettevõtmise maha maganud?

ERMi veebileht tutvustab näitust nõnda: „Kas julged astuda emotsionaalsele rännakule, mis ulatub ahistusest ja väljapääsmatusest eneseleidmise ja vabanemistundeni? Eesti raamatu aastal tõlgivad kuraator Jan Kaus ja kunstnik Henry Griin ilukirjanduse väljendusjõu ja pagulaskirjanduse kandvad motiivid ruumikogemuseks.“

Mina julgesin astuda. Möödunud suvel, mis oli õnnestunud ajastus arvestades asjaolu, et olin mõnda aega enne seda süvenenud liminaalsuse fenomeni, mis väliseestlaste eksistentsi mitmel moel defineerib. Väliseesti kirjanduses sõnastatud elutunnetusest ja iseäranis Karl Ristikivi „Hingede ööst“ inspireeritud näitus-etendus pakkus väga personaalse ja võiks isegi öelda, et kehalise kogemuse. Just nagu II maailmasõja lõpu põgenik läks vastu tundmatule saatusele, mis ei jätnud kuigi suuri valikuvõimalusi, nõnda tuli näitusekülastajal järgida ruumiliselt etteantud rada, mida kommenteeris hääl kõrvaklappides.

Ja kuigi harjusid sellega tasapisi, päriselt see ei kadunudki. Iga tuba või ruum viis kontakti järjekordse olukorraga, millesse põgenik sattus. Astud edasi mööda elulabürinti, sest paigale jääda ju ei saa.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more