Jaakobi kaevule jõuab Ta väsinuna — tolmune, kurk janust kuivamas. Ta istub kaevu veerde, kuid Tal pole millegagi 40 meetri sügavusest vett ammutada (Jh 4:6). Samaaria naine tuleb kaevule ja Jeesus palub: „Anna mulle juua.“ (Jh 4:7). „Kuidas sina, juut, palud juua minult, Samaaria naiselt?“ — naise vastuses kumab korraga nii hämmastus kui torge. Sotsiaalne ja religioosne kuristik saab siin ületatud: juut palub samaarlaselt ja rabi naiselt. See on piire purustav lähenemine, sest Jumala Poja palve ei kätke pelgalt ihulikku janu. Tema, kes juua palus, janunes Samaaria naise usu järele, kirjutab Püha Augustinus. See on Jumala lähenemine inimesele haavatavuses. Ja sama janu, mis kaevu ääres juua palub, kõlab Kolgata risti all: „Mul on janu“ (Jh 19:28) — janu inimese usu ja armastuse „jah“-sõna järele.
Hetkega saab palujast kinkija: „Kui sa tunneksid Jumala andi... siis sa paluksid Temalt ning Tema annaks sulle elavat vett.“ (Jh 4:10). See elav vesi on Püha Vaimu and, mis ei jää seisma nagu kaevuvesi, vaid muutub inimese sees uue elu lätteks. See on Vaim, mis ulatub üle ajalike piiride ja puhastab selle, mida inimlikud seadused pidasid rüvedaks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
