Tikkimine toimus Rahvusraamatukogu värskelt renoveeritud hoones, mis tegi selle tegevuse veel erilisemaks. Kokku tikkis ruumis kümmekond naist, kes enamikus üksteist ei tundnud. Tikkimist saatis vaikne nohin, mis andis märku ülimast keskendumisest, mida sellise peene töö tegemine nõuab. Seda enam, et enamiku viimased tikkimise kogemused olid jäänud kooliaja käsitöö tundidesse.
Erilist vastutust nõudis vaiba esiküljele tikkimine, kus olid professionaalsed tikkijad juba oma töö teinud, aga kuhu paluti tühjadele laikudele midagi lisada. Nii me siis tikkisime kaheksakanna, kala, kivid ja hundi.
Kolleegil tuli idee tikkida ka Global Estonian vaiba sisse. Mõeldud-tehtud. Seda ei saanud tikkida esiküljele, aga tikand sai koos meie oma nimedega tehtud vaiba tagaküljele. Täpsemalt öeldes vaiba voodri sisse. Nimelt on selle 17-meetrise piltvaiba esiküljele tikitud eesti raamatu lugu rääkivad pildid, tagaküljele on aga kõik tikkijad tikkinud vabas vormis omaenda või kollektiivide nimed.
Olgu täpsustuseks öeldud, et jutt käib Eestis ringlevast vaibast. Välismaal elavate eestlaste juures on ringlemas teine samasugune vaip, samuti 17-meetrine pikkune. See vaip on jagatud viieks ja need tükid rändavad praegu mööda ilma ringi – Kanadas, Austraalias, USAs, Soomes ja mitmel pool Euroopas, kus neid usinalt täis tikitakse.
Eestis tikitud vaip leiab kodu Eesti Rahva Muuseumis Tartus, välismaal Eesti kogukondades ringelnud vaip hakkab olema VEMUs Torontos.
