Tänavu on olnu küll selline talv, et ep tia, kuidas sulelised ja neljajalgsed selle lume ja pakasega toime tulvad. Inemesel lihtne. Ku oled pinsjunäär istud akna all, jälgid maailma, suhtled teistega kõnõtraadi kaudu. Toidupoolist varudes ostad ette, paned friiserisse. Kunagi tahtsin ma lindudele risturani ehitada. Pannes seemneid ja rasvapalli neile välja, et ei peaks otsima mujalt. Kut temake keelas mõtte ära, see olevat iluaias pursui. Otsa, kevadel on seemnekesti ja mustust kik kohad täis.
Nii et lepin sellega, et vestlen vaid nendega. Kõnetada neid ju lihtne. Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane. Sel talvel olen märganud rohkem kardinale puudes ja põõsates. Kevadeti narritan neid küü-iiga, umbes nii on nende laul, vilistades, mitte inimkeeli lauldes.
Libedate teede tõttu olen olnud tubane. Kut mul on aga oma uus ekraan, mitte lollikasti ega täbleti oma. Selleks on kelleriaken, millelt jälgin oma „National Geographicu“ looduskanalit.
Üheks lemmikuks pikemaks patseeringuks on siinse Doni jõe kallastel. Olin sügisel seal, märkasin kahte taami, ühel pinokklid kaelas, teisel lollitelefon taeva suunas. Uudishimulikuna vaatasin ka üles. Nägin sealt kulli taolist tiibu laiutamas. Aga kõrgel noh. Teretasin taame ja küsisin, et mida teevad. Ah neil on rakendus või äpp, mis on linnumääraja. Nimega Merlin. Mis olevat minu teada tuvikull, üks väledamaid haukaid, kellega kunagi aadlid jahil käisid. Käivad vist ikka. Ja et see olevat punane haugas. Mõtlesin vaikselt, et millega inimkond oskab akkama saada. Leiutavad esiteks vidinaid ja siis mingit tarkvara, mis kõrgelt ja kaugelt oskab teatada, et see on sellest perest. Lindude identifitseerimine on kaua olnud mõnel obiks, on isegi kuulus Auduboni selts oma taskuraamatutega. Nüüd aga tee äppiga end äppiks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
