Subscribe Menu

Ammuks see oli…

Ku ma olin poiss ku ponks, terve ja tugev, võhma nii et vilista, ei ühtigi tervisemuret. Eks see inemese elunatike ole ikke paras tsükkel. Õpi pisikesena kõndima, vanuigi õpi mitte kukkuma. Vahe selles, et põngerjas kukub potsti postamendile, mis parajalt polsterdatu, seenioril aga on see koht ku mitte kokkukuivanu, siis kõhnaks jäänu. Oht luid murda on suur. Ku puusa- või vaagnaluu, siis on kindel, et niipea jalule ei saa. Ku ültse.

Vabarna Volli

Ammastikuga sama moodi. Ku titel tulevad kikid sisse, no on seda nuttu ja kisa, valus ju. Eluks peavad ambad olema – kuidas sa muidu toitu suus jahvatad selliseks, et kurgust alla läeks? Vedelast üksi elavad vaid rinnalapsed ja joodikud. Vanal inemesel aga vastupidi. Igemed on iganenud, ei suuda ambaid enam oida, tahavad vägisi välja kukkuda. Ja siis muidugi kulumine. Nigu obest ei osta enne suhu vaatamist, vanust otsustavad ku kulunud ta kihvad on. Ku inemesel inämp seda ambakattet ehk emaili peal ei ole, tulevad pisikud juurde, õõnestavad auke, loputa või nühi amba-arjaga nii palju ku tahad, tuleb piid kas täita või isegi välja tirida.

Vaat, lõualuu akkas valutama enne pühi. Tuimalt, mitte teravalt, aga ikke. Suutsin ikke kõike süüa, aga järasin ühe suupoolega. Teine oli liighell. Valul on see hea omadus, et tuletab meele, et oled ikke elus. Ja et elu võiks paremp olla – valuvabaolekut ei pane ju tähele. Sain kogemuste põhjal aru, et jälle üits puriammas vajab tähelepanu. Aga ambaarsti juurde niipea ei saanu. Pühad, noh, rikkurid käivad suusatamas.

<blockquote...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more