Lausel oli allakirjutanule eriline mõju möödunud nädalal, kui ajalooline Eesti presidendi lipp, mis lehvis Kadrioru lossi ees vahetult enne punavägede Tallinnasse jõudmist septembris 1944.a. sai pidulikult antud Eesti Rahva Muuseumile ja on nüüd on osa püsieksponaadist, „Kohtumised“. Kuidas lipp sinna jõudis, väärib tähelepanu.
Ent enne selleni jõudmist pisut isiklikku ajalugu. Allakirjutanu julges vanemate sünni-, kodumaad külastada esmakordselt, oleks võinud muidugi varem, 1989. aastal, võttes ette olulise rahvustunnet ja -kuuluvust kinnitava reisi. Esimesed Ülemaailmsed Eesti Noorte Päevad toimusid 8.– 16. VI 1989. Perestroika puhastavad puhangud tähendasid, et viisa saamine okupeeritud Eestisse oli hõlpsam; samas ei pidanud tol suvel piirduma vaid Tallinnas viibimisega. Nii juhtuski, et kui 4. juunil 1989 toimus Eesti lipu 105. aastapäeva tähistamine Otepää Maarja kirikus, olin kohal. Seda üritust peetakse tagantjärgi oluliseks verstapostiks teekonnal taasiseseisvumiseni. Ja kuna oli ikka okupatsioon, siis lipupäeva mõistet polnud veel loodud.
Ei oska kirjeldada tookordseid tundeid isegi 37 aastat hiljem. Isapoolsed juured on kõvasti Otepää kandis kinni. Otepää uuele kalmistule on tänaseks nii isa kui ema, tädi ja vanaema maetud. Nuustaku vanal kalmistul on vaarvanemaid puhkamas juba enam kui kaks sajandit. Otepääl esmakordselt olles, sellisel pühalikul sündmusel oli teadagi tunnetepuhang võimas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
