Kõik elusolendid on surelikud – peaaegu kõik. Bioloogia tunneb mõnda kangekaelset erandit. Vahemere ja Vaikse ookeani vetes elutseb pisitilluke meduus Turritopsis dohrnii, keda on hüütud surematuks meduusiks: vananedes või vigastatuna suudab ta oma küpsed rakud tagasi varasemasse arengufaasi ümber lülitada ja elutsüklit sisuliselt otsast alustada. Magevee hüdra ei näi vananevat ühelgi mõõdetaval viisil. Mõned bakterid jagunevad sõna otseses mõttes lõputult. Ülejäänutele – ja meie kuulume kahjuks ülejäänute hulka – kehtib aga raudne reegel: me sünnime, vananeme ja sureme.
Evolutsioon ei hooli ühest
Esmapilgul tundub surm evolutsiooni veana. Kui looduslik valik soosib seda, mis aitab ellu jääda ja paljuneda, siis miks pole ta meid teinud surematuks? Vastus on kaval ja pisut alandav: evolutsiooni huvitab geenide edasiandmine, mitte üksiku keha säilitamine. Niipea kui organism on paljunenud ja järglased üles kasvatanud, kaotab looduslik valik tema vastu peaaegu igasuguse huvi. Geenivigu, mis löövad välja alles hilises eas, ei jõua valik enam välja rookida – neid kandev isend on selleks ajaks oma osa juba täitnud. Nii kogunebki vananemine justkui evolutsiooni pimedasse nurka, kuhu valgus enam ei paista.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
