Lõuna-Koreas PyeongChangi olümpial oli parima eesti verd sportlase virtuaalne liidritool kuni viimase päevani Kanadat esindava Toronto suusamehe Len Väljase (klassikasprindis 7., vabatehnika sprinditeates koos Alex Harveyga 9., 4 x 10 km teatesuusatamises 10.) istuda, aga siis tegi kiiruisuneiu Saskia Alusalu Eesti riigi 100. sünnipäeval suure üllatuse, tulles ühisstardiga sõidus koguni neljandaks.
Alusalu, kes läks ajalukku ka sellega, et kandis esimese eestlasena oma riigi lippu nii olümpia ava- kui lõputseremoonial ja püüdis PyeongChangis meedia tähelepanu modelliliku välimusega, on üks erandite erand. Tema vaimseks isaks on Kesk-Eesti pisikese Adavere küla koolimaja juurde aastaid visalt nii-öelda põlve otsas looduslikku uisurada valada üritav (mõnel talvel see õnnestub, mõnel sula tõttu mitte, mõnel on lund liialt) ja lastele omast tarkusest kiiruisutamist õpetav Väino Treiman. Meest peeti ehk imelikukski, aga vaat, mis juhtus – Saskia Alusalu ja Marten Liiv trügisid oma kõhna tasku toel Eestist välja kiiruisuakadeemiatesse, püstitasid kahel viimasel aastal ridamisi Eesti rekordeid, ja hakkasid (oh püha lihtsameelsust, kui maailma traditsioone ja raha, kunstjääd ja halle täis kiiruisutamist vaadata!) koguni olümpiast unistama.
Juba see oli üsna suur üllatus, et nii Saskial kui Martenil PyeongChangi pilet saada õnnestus, aga nüüd võib väita, et 50 aasta järel (viimati 1968 Ants Antson Grenoble’is) taas olümpiaareenile astunud Eesti kiiruisutajad olid oma maa delegatsiooni positiivseimad üllatajad. Marten Liiv, kes startis nii 1500 kui 1000 meetris, oli treener Treimanile lubanud, et viimaseks olümpial ei jää. Kõrvalalal 1500 meetris oligi eelviimane lõpetanu, aga oma põhidistantsil 1000 meetris edestas koguni pooli konkurente ja sai enda kohta hinnatava 18. koha.
Aga Saskia… Poolfinaalis kogus vahefinišites targalt parasjagu punkte, et värskust säilitades edasi saada. Finaalis vajutas üsna sõidu alguses gaasi põhja, juhtis ülejäänud 15 rivaali ees juba poole ringiga ja võitis kõik kolm vahefinišit, kogudes 15 punkti. Siis hakkas teistel, kelle seas rida Alusalust paremate sprindivõimetega naisi, medalimäng (finišis said kolm esimest punkte vastavalt 60, 40 ja 20) ning neljandat kohta püüdma läinud ja selleks targas taktikamängus endast kõik andnud eestlanna püüti vaid hetkega kinni. Ometi – nii kõrget kohta ei oodanud Alusalult mitte keegi. Küll medalita, aga ta naasis Eestisse rahvuskangelannana. Saskia hakkab nüüd Eesti riigilt senisest suuremat toetust saama ja andis mõista, et 2022 Pekingis on ta kohal ning siis juba medalinõudlejana.
Alusalu päästis niisiis eestlaste olümpia, mis tundus Kelly Sildaru kõrvalejäämisega juba üsna kahvatuks jääma. Seda vähemalt esialgu, nüüd takkajärgi vaadates võib öelda, et väga nuriseda polegi põhjust, sest oma tasemega võrreldes esinesid nii mõnedki eestlased üpris tublilt.
Eesti murdmaasuusatajad pole Andrus Veerpalu ja Jaak Mae taandumise järel end maailmameestena näidanud, aga nüüd olümpial üllatas Algo Kärp visa sõiduga 50 km klassikamaratonis. 32aastane sportlane sai 17. koha, sealjuures jäi esikümme vaid 46 sekundi kaugusele! Samamoodi teenisid kiitust klassikasprindis 18ndaks tulnud Marko Kilp ja 15 kilomeetri vabatehnikadistantsil 22. koha teeninud Karel Tammjärv. Üldse pole paha ka 38aastase kahe lapse ema, Kiviõlist pärit Tatjana Mannima esinemine: koguni neljal distantsil võistelnud naine sai 30 kilomeetri klassikamaratonil oma kolme olümpia parima, 28. koha.
Eesti naislaskesuusatajaid pääses olümpiale vaid üks, aga USAs õppiv ja treeniv (sealjuures laskmist omaette, ilma treeneri abita) Johanna Talihärm oli 22. kohaga sprindis ning 26. kohaga jälitussõidus asjatundjate hinnangul väga tubli.
Kui kiiruisutajad olid olümpia eel suur küsimärk, murdmaa- ja laskesuusatajate tase kahtlane, Kelly Sildaru vigastatud ning suusahüppaja Kaarel Nurmsalu loobunud, siis lasusid kõik lootused vahetult mängude eel kaks korda maailma tipus sähvatanud kahevõistleja Kristjan Ilvesel. Paraku ei laabunud temal kõik soovitult, ilmselt oli ka koduste lootuste koorem veidi raske kanda. Normaalmäel sai Ilves küll hüpete järel suusarajale üheksandana ja taandus seal 16ndaks, suurel ehk 140 meetri mäel lootis paremat, aga oli finišis alles 28. kohaga ja selgelt pettunud.
Kui siiski veel Eesti olümpialastes positiivset leida, siis olid need kindlasti mäesuusatajad Anna Lotta Jõgeva ning Tormis Laine. Nagu kiiruisutamises, pole mäesuusatamiseski Eestis tugevaks saada võimalik, sestap elab ja treenib 18aastane Jõgeva Norras ning Eesti olümpiaesinduse 17aastane pesamuna Laine Prantsusmaal. Jõgeva sai slaalomis 48. koha, aga oli suurslaalomis kukkumiseni vahvalt konkurentsis, Laine edestas suurslaalomis oma 40. kohaga pea teist samapaljut rivaale.
Kindlasti jäid loodetud tulemused tegemata Eesti meeslaskesuusatajatel, konkurentsist jäid kaugele ka kolm (neist kaks lapseeas) suusahüppajat, veel ei avanenud kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu poeg Andreas ja tütar Anettel jäi palaviku tõttu koguni startimata.
Kui võrrelda Eesti sportlaste esinemist kolme eelmise taliolümpiaga, siis 2002 Salt Lake City mängudelt tuldi Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kolme medaliga, 2006 Torino olümpialt Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu kolme kullaga (niisugust asja ei juhtu Eesti spordis enam kunagi!) ja 2010 Vancouverist Kristina Šmigun-Vähi hõbedaga. Seejärel said head aastad otsa, ja Sotšis oli Eesti parim paik iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht. Niisiis on PyeongChangi Alusalu neljas ning Ilvese, Kärbi ja Kilbi teise kümne kohad Sotšiga võrreldes samm edasi. Kiitus ka Len Väljasele, pole need eestlased nii kehvad ühti! Kohe üpris tublid hoopis.
