Ajaline distants on juba niisugune, et ega ühiskonnas ei pruugitagi neist sündmustest ja nende põhjustest üksikasjaliselt teada.
Näituse idee sündis tegelikult välitööde ajal, kui käisime meie video- ja filmistuudio juhataja Maido Selgmäega 2012. aastal Torontos ja New Yorgis ning mullu Stockholmis kogumas ja filmimas inimeste mälestusi perioodist 1939-1989. Tegelikult on otseallikatest selle perioodi algusaastate materjali saamiseks praegu viimane aeg, vahetult mäletavad 1944. aasta põgenemist need, kes toona olid lapsed. Järel on veel vaid väga üksikuid, kes läksid täiskasvanutena. Tähendab, kui ajaloosündmuse pealtnägijaid ja osavõtjaid enam alles pole, siis on tegu kauge ajalooga, mille meelde tuletamine ongi muuseumi töö.
Mis välitööde saagiks kogunes?
Meil on nüüd ligi 40 videointervjuud, igaüks neist põhjalik, pikkusega 2-4 tundi. Nende formaat on elulooline jutustus, meile on olulised emotsionaalsed momendid, me ei ajanud eraldi faktitäpsust taga. Nüüd, kui tegu on filmitud juttudega, on näha ka rääkija, see, mida ta mõtleb ja tunneb, kui räägib neist kaugetest sündmustest. See on hoopis midagi muud, kui varem tehtud helisalvestused, kus küll on kvaliteetne sisu, kuid mis ei anna midagi silmale. Oluline on ka see, et me ei püüdnud inimesi intervjueerida range küsimustiku järgi, intervjueeritavad on ise olnud vabad otsustama, millest, millistes vahekordades ja rõhuasetustega rääkida. (Pikemalt Eesti Elu 21. veebr. paberlehes)