Vanem tütar Irma oli 18aastane ja õppis Narva gümnaasiumis. Mõned ta vene rahvusest koolivennad soovitasid saladuse katte all perel kolida Narva kui suuremasse linna, kus neid ei tunta. Nii tehtigi. Kui ajad läksid ärevaks, veedeti rohkem aega maal sugulaste juures ning tänu sellele pääses pere küüditamisest.
Narvast tuli lahkuda juba 4. veebruaril 1940, sest linn evakueeriti. Jakob oli taas politseiteenistuses, Irmast oli saanud rindeõde, tema liikus koos sõjaväehaiglaga. Alide ja noorem tütar Ahte, tollal 13aastane, rändasid mööda Virumaad ühe sugulase talust teise. Jakob haigestus raskesti. Teda opereeriti Tartu haiglas, vajas vereülekannet, kuid seda võimaldati vaid sõjaväelastele. Lamas kurnatult Virumaal Koila külas sugulaste talus, laetud püstol voodi kõrval. Teadis, et temast põgenejat pole ning kinnitas, et venelaste saabudes surmab naise, tütre ja iseenda. 21. augustil heitis ta hinge ja nädal hiljem maeti Viru-Nigula kalmistule.
Täpselt neli nädalat pärast isa surma saabus Irma teatega, et Rakvere haigla evakueeritakse, keelitas ema ja õde kaasa tulema. Tal oli juba kaks kohvrit pakitud. Otsustamiseks oli aega vaid üks päev. Alide oli ainult korra saanud käia mehe haual, tundis, et tuleb minna, idast saabuval võimul polnuks neile halastust. Hobuvankril saadi Rakverre, kus selgus, et rong oli juba eelmisel päeval lahkunud. Kinnitati, et järgmise päeva õhtupoolel läheb uus rong. Öö veedeti Rakveres sugulaste juures, siis väljus rong Tallinna suunas. Sõitis aga Tallinna asemel otse Paldiski sadamasse.
Õeriietuses Irma asus üksi Tallinna poole sammuma ja tal oli õnne. Üks kõrge Saksa ohvitser võttis ta hobuvankrile, viis Tallinna ning andis siis talle hobuse kutsariga, et teisi järele tuua. (Pikemalt Eesti Elu 3. oktoobri paberlehes)
