Vallo Järvi mahukast elutööst aitavad ülevaadet saada arvukad intervjuud ta kunagiste kolleegide, õpilaste ja lähedastega.Eriti väärtuslikud on Vallo Järvi enda mõtisklused dirigenditöö üle. „Ma olen ikka mõelnud, kuidas see dirigeerimise õppimine käib,” mõtiskleb Vallo Järvi ühes oma vestluses. „Ma ju käisin Roman Matsovi dirigeerimisklassis ja sain sealt väga hea kooli…. Aga ehk kõige rohkem õppisin ma dirigeerima orkestris istudes. 1942. aastast kuni 1949. aastani istusin ma iga päev sümfooniaorkestris löökpillide taga.” /…/ Oma vennast Neeme Järvist räägib Vallo Järvi 1964. aastal: „Selles, et tema (Neeme) läks minu jälgi mööda, on muidugi ka minu süüd. Ma õpetasin talle ksülofoni- ja löökpillimängu, lugema partituuri, näitasin dirigeerimise võtteid – aga pärast läks ta juba ise täiskäigul edasi.”
Vallo Järvi alustas oma muusikuteed löökpillimängijana Tallinna Töölisteatri sümfooniaorkestris 1940. aastal. 1942. aastal kutsus Olav Roots ta juba oma orkestrisse teiseks löökpillimängijaks. Orkestris mängimise kogemuse olulisusest dirigendiks kujunemisel Vallo Järvi eelnevas intervjuus rääkiski. Kõigele lisaks peab dirigent olema ka hea suhtleja. Selleks sai ta hea kooli mängides mitmetes džässorkestrites.
Legendaarsetes ansamblites „Kuldne Seitse” ja „Rütmikud” mängis ta kitarri, R-bändis löökpille. Kui vaja, siis võttis kätte viiuligi. Kõige tipuks esines ta ka Eesti Raadio džässorkestri solistina. Kahjuks pole neist sõjajärgsetest aastatest säilinud lindistusi. Tollal tehti põhiliselt raadio otsesaateid ja need vähesed lindistused, mis valmisid, on paraku hävinenud.
Helilooja Valter Ojakäär meenutab, et kui Vallo Järvi mängis ansamblites „Kuldne Seitse” ja „Rütmikud”, siis ei olevat ta olnud suur jutumees. „Ilmselt oli ta kogu musikaalsus „seespidine”,” meenutab Ojakäär. „Kitarrimängus oli ta tõeline virtuoos ja seetõttu oli ta Eesti Raadios sage otsesaadetes esineja./…/ Vallo seatud olid ka mitmed meie ansamblite lood. Kokkuvõtteks võingi öelda, et ta oli suurepärase rütmitundega muusik -pillimees, hea arranžeerija ja äärmiselt töökas ning usaldusväärne inimene.”
Muusikateadlane Ene Pilliroog meenutab Vallo Järvit kui konservatooriumi pedagoogi: /…/ „Vallo Järvist sai 1970ndatel mu partituurilugemise õppejõud konservatooriumis. Samas juhatas ta ka konservatooriumi sümfooniaorkestrit./…/ Muide – kui ta ise mulle klaveril (sümfooniaorkestri partituure) ette mängis, pani ta samal ajal mind dirigeerima. Ja siis oli ta nõudlik mu dirigeerimistehnika suhtes. Tänuga pean ütlema, et mitte ükski teine dirigeerimispedagoog pole mulle auftakt'i olemust ja vajadust selgemaks teinud kui tema. Auftakt oli ta leivanumber./…/”
Vallo Järvi põhitööks sai dirigendiamet Estonia teatris. Siinkohal meenutavad teda dirigendid Jüri Alperten, Vello Pähn ja Eri Klas. „Vallo Järvi juhatas juba väga varases nooruses palju tähtsaid etendusi — siin olid nii operetid kui muusikalid, ooperid ja balletid,” meenutab Eri Klas. „Vallo repertuaar oli väga lai. /…/ Ta oli algupäraste uusteoste nagu Gustav Ernesaksa „Käsikäes” ja Anatoli Garšneki „Vägev võlur” sünni juures. /…/ Kui vaatame neid heliloojaid, nagu Tšaikovski, Stravinski, Šostakovitš või ka Chopin, mida Vallo dirigeeris – need on kõik sellised heliloojad, kelle muusika juhatamine on suur kunsttükk. Vallo tõi välja ju Richard Straussi „Roosikavaleri”, mis on nii pikk ja keeruline ooper, et see on tõeline vägitegu!” /…/ „Vallol oli kanda väga tähtis roll kogu teatri repertuaaris. Ta tõesti juhatas kolmes žanris -keegi ei juhatanud operette, oopereid ja ballette niimoodi üksteisega kõrvuti! Priit Nigula küll, aga tema oli enne Vallot./…/ Teatrilood on sageli ikka mingisugused skandaalid, aga Valloga neid küll ei saa siduda. Mina pean temast seepärast lugu, et ta oli väga
musikaalne, väga töökas ja väga vajalik kogu Eesti teatriloole.”
Teise maailmasõja lõpuaastatel emigreerus Läände palju eesti muusikuid. Eriti rängalt mõjus Estonia teatri pommitamine, mis sai äraminemise tõukeks ka estoonlastele. Seetõttu oli Vallo Järvi sõjajärgsetel aastatel Estonia teatris esimene, kes oli otseselt koolitatud sümfoonilise muusika dirigendiks. Kuigi Vallost ei tulnud teatri peadirigenti nagu ta nooremast vennast Neeme Järvist, hinnatakse tema tööd teatris väga kõrgelt. Kõik, kes selle raamatu lehekülgedel sõna võtavad, on Eesti muusikaelus tuntud tegijad ja kõik nad räägivad Vallo Järvist ja ta tööst suure lugupidamisega. Raamatu väärtust tõstab seegi, et saame teadmisi juurde ka eesti muusikaelust laiemalt. (Vt näiteks peatükki „Estonia teater enne Vallo Järvit”). Kõigele lisaks on Priit Kuusk suutnud meie silmade ette manada suurejoonelise panoraami Järvide muusikutedünastiast, kus värvikate isiksuste seas troonib Vallo Järvi kui kõige vanem ja auväärsem. Oluline fakt on kindlasti ka see, et ta oli rahvusvahelist tuntust kogunud Neeme Järvi esimene õpetaja ja suur eeskuju. Kui Neeme Järvi oma perega N.Liidust emigreerus, siis Vallo perekonda venna pärast ei represseeritud ja ta sai oma tööd teatris jätkata. Tema käe all tulid lavale veel mitmed Estonia ajalukku läinud säravad balletilavastused nagu „Kaardimäng” (1982), „Tulilind”(1982), „Coppelia (1985) ja ta viimaseks tööks jäänud Tšaikovski „Luikede järv”.
Vallo ja Neeme Järvi lähedastest suhetest räägib ka publitseeritud kirjavahetus, mis ei katkenud ka pärast noorema venna Neeme Järvi emigreerumist. Nõukogude ajal Vallo Järvit oma vennale välismaale külla sõita ei lubatud. Tolle aja räigust näitab seegi, et Neeme Järvit ei lubatud tulla Eestisse tema ja Vallo ema Elss Järvi matustele 1984. aastal. Vennad Järvid kohtusid taas alles 1989. aastal, kui Neeme Järvi koos oma Göterborgi orkestriga Eestisse esinema tuli. Siis lehvis Pika Hermanni tornis juba sini-must-valge lipp ja Eesti iseseisvumiseni oli jäänud vaid kaks aastat.
Sirje Vihma-Normet
