Helgist poolteist aastat vanem abikaasa Erich töötas Petseri linnas politseinikuna. Ainuüksi tema ameti tõttu oli kodumaale jäämise mõte välistatud. Lisaks oli Helgi isa juba 1941. aastal punaste poolt arreteeritud. Et ka hukatud, seda Helgi tollal veel ei teadnud.
Helgi ruttas lastega Viljandisse tädi juurde, Erich tuli mootorrattal järele, pidi aga ülemuse käsul poolelt teelt tagasi pöörduma, et mingeid mahajäänud pabereid ära tuua. See käik oleks ta äärepealt vaenlase haardesse jätnud. Jäi maha viimasest Petserist lahkuvat rongist ja kihutas mootorrattal minema, kuigi bensiini nappis. Seda õnnestus tal hankida taganevatelt sakslastelt paari lihakonservi eest. Viljandist sai pere politseiautoga Keilasse, kus asuti uurima põgenemisvõimalusi. Meeles mõlkus Rootsi, kuid mingeid reaalseid väljavaateid sinna pääsemiseks polnud. Nendega oli seltsinud Helgi sõbratar Juta, kelle kodu Tartumaal oli juba punaste valduses. Keilast said viimase rongiga Haapsallu, Rohukülast viimasel pargasel Hiiumaale. Merelt nägid, et küla põles – „vabastajad” olid kohale jõudnud.
Hiiumaal olid kõik kalurionnid öömajalisi täis. Helgi laotas ema kaasa antud kasuka Hiiumaa rannale maha, mähkis maimukesed sellesse ja vaatas viimast korda kodumaa tähistaevast.
Merel tõusis torm. Ühes kalurionnis oli perekonnapea leidnud neile magamisaseme – laua all. Helgi silmas üle laua ääre rippumas iseäralikku saabastatud jalga. Saapa omanik oli tuttav proviisor Petserist, kel üks jalg lühem ning kandis seetõttu paksema tallaga saabast. Magas naisega kõrvuti laual. See pilt äratas Helgis reipamaid mõtteid: kui neile on laud magamisasemeks küllalt hea, võime meie laua alla kobida küll.
Järgmisel päeval hakkas Saksa valvepaat rannast inimesi peale võtma. Helgi lastega lubati laevale, Jutat ja abikaasat mitte. Viimast peeti väejooksikuks, käsutati kodumaad kaitsma. Ilus jutt sakslase suust – mine kaitsma maad, mille nemad on otsustanud loovutada! Erich rahustas kaptenit, et tema ei tahagi kuskile minna, võtku ainult naine ja lapsed peale. Puiklev Helgi tõugati koos lastega alla täiskiilutud laevaruumi ning mõtles ahastades: mees jäi maha, kuhu ma lähen kahe väikelapsega? Varem peale võetud põgenikud olid teinud endale mugavad magamisasemed pakivirnade vahele, Helgil sülelapsega oli vaevalt seisuruumi. Äkki avanes ülalt luuk ja tema lapsevanker lasti alla. Luugi servalt vaatasid alla Erichi ja Juta julgustavad näod. (Pikemalt Eesti Elu 31.okt. paberlehes)
Eerik Purje
