Nüüd on sellest ligi viiskümmend aastat möödas; maailm, Eesti ja ka Välis-Eesti on muutunud. Nõukogude okupatsioon kestis nii kaua, et kui see ükskord läbi sai, siis oli tagasipöördujaid juba üsna vähe. Kuid teineteise taasleidmine toimus siiski. Mäletan, milline elamus oli näha Linnahalli suurel laval noorema Kopvillemi – Peetri – ansamblit ja laulda kaasa tema laule, mida me juba peast teadsime. Ka mina olen alates 1991. aastast korduvalt Kanadas ja ka USAs käinud. Mullegi ütlevad midagi sellised kohanimed nagu Kotkajärve, Seedrioru, Jõekääru, Lakewood jt. Ja teisalt olen võõrustanud külalisi – sugulasi, hõimlasi, sõpru – Välis-Eestist.
Juba aastaid on olnud jutuks, et kui Eesti vabanemise algusaegadel ootas Eesti abi Välis-Eestist, siis nüüd peaks asi olema pigem teistpidi. Muidugi on Eesti keskmine elujärg ja keskmised palgad ikka veel tunduvalt kehvemad Kanada, USA või Rootsi omadest, kuid siin tuleb abi all mõista midagi muud – sidemeid, kultuurilist läbikäimist, keeleõppe toetamist ja muud sellist. Kõige enne aga tunnustust ja meelespidamist: Välis-Eesti on osa Eestist. Olen seda mõtet ka Kanadas peetud esinemistes korduvalt ühes või teises vormis rõhutanud. Näiteks, et Torontot võiks pidada üheks Eesti linnaks, suuruse poolest ligilähedaseks, ütleme, Viljandiga.
Nüüd, enne järjekordseid Riigikogu valimisi, kerkivad need küsimused uuesti üles. Paljud väliseestlased arvavad, et neil võib-olla väga ei sobigi Kodu-Eesti asjadesse sekkuda. Teised tahaksid hääletada konkreetse kandidaadi poolt ja peavad selleks end registreerima mingisse valimisringkonda, millega neil võib-olla mingit praktilist sidet ei ole.
Need probleemid kaoksid, kui Välis-Eestist moodustada omaette valimisringkond. Seda ei ole ühegi erakonna programmis, kuid ma teen sellise ettepaneku esialgu enda nimel. Sel kombel muutuks Välis-Eesti justkui üheks Eesti maakonnaks, mis lihtsalt asub merede taga ja üle maailma laiali. See tähendaks ametlikku tunnistust, et Välis-Eesti on Eesti osa. Me ei tea, mida toob 21. sajand ja kui liikuvaks meie rahvas muutub. Tuleb muidugi loota ja endast kõik anda, et Eesti keskpunkt, süda, kopsud ja enamik lihaseid jääks ikkagi Eestisse. Kuid tuleb arvestada, et võõrsil elamine ei tähenda enam ammugi jäädavat lahkumist või sidemete katkemist.
Kuidas tehniliselt korraldada Välis-Eesti ringkonna loomist; kas välismaal elaval Eesti kodanikul peaks säilima ka võimalus jääda oma kodukoha valijanimekirja; mitu mandaati peaks Välis-Eesti ringkonnal olema (st kui mitu esindajat Välis-Eestist Riigikokku valitaks) – kõik need küsimused oleksid hea tahtmise ja mõistva suhtumise korral lahendatavad.
Lauri Vahtre
Riigikogu kandidaat nr. 427 valimisringkonnas nr. 4 (Harju- ja Raplamaa), IRL
