Kuna sündisin ise Stockholmis ning olen peale Eesti elanud ka Lissabonis ning Londonis, siis tunnen üsnagi hästi eestlaste elu välismaal ning see on ka üks põhjustest, miks pean antud teemat väga oluliseks. Nagu rääkisin ka Toronto Eesti Majas, siis minu kolm peamist teemat: eestlased välismaal, naiste ja meeste võrdsus ning riigikaitse, on omavahel väga tihedalt seotud.
Esimene teema, ehk eestlased välismaal, on valdkond, mis Eesti meedias viimaste aastate jooksul on pidevalt üles kerkinud. Mitmed kurdavad, et pea kõik eestlased lahkuvad igaveseks Eestist ega soovi enam Eestiga mingit pistmist teha. See on tõsi, et mitmed lähevad, kuid ka väga paljud, kes on juba mõnda aega välismaal elanud, tulevad Eestisse tagasi. Mitmed minu tuttavad ja sõbrad, kes on üsna vähe reisinud, on algselt olnud Eesti suhtes natuke pessimistlikud ning väitnud, et elu Eestis on igav ja paha ning palgad on mujal palju paremad. Mitmed neist on ka välismaale sõitnud, kuid kuue – seitsme kuu pärast tagasi tulnud ning öelnud mulle, et tegelikult elu välismaal polegi nii päikseline ja ilus, kui nad arvasid. Nad tundsid puudust ka oma peredest, sõpradest ning üldisest elust Eestis. Olen sama juttu kuulnud ka prantslastelt, hispaanlastelt, kreeklastelt, ameeriklastelt jne., kes räägivad samamoodi, et nad tahaksid minema sõita, kuna nende koduriigis on halb. Seega pooldan mina seda, et eestlased peavadki reisima ning saama uusi kogemusi, mida neil on võimalik hiljem teistega Eestis jagada ja rakendada. Kindlasti jäävad ka osad eestlased välismaale elama. Ükski demokraatlik riik ei saa ega tohigi inimesi vägisi kinni hoida. Olen kindel, et mida rohkem kasvavad Eestis palgad ning muud tingimused paranevad, seda rohkem jääb inimesi Eestisse ning rohkem pöördub tagasi.
Teine teema ehk naiste ja meeste võrdsus, on valdkond, mis võiks igal pool olla paremas seisus, aga antud juhul räägime Eestist. Hetkeseisuga on sooline palgalõhe Eestis Euroopa Liidu suurim ehk teisisõnu teenivad Eesti naised keskmiselt umbkaudu 30% vähem kui mehed. Mitmed lapseootel emad või naised, kes tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi, kogevad tööandja poolt diskrimineerimist ning neile ei anta tagasi sama töökoht, mis on seadusega neile tagatud. Kuigi paljud ei pruugi seda oma silmaga näha või kogeda, siis ei tähenda, et see ei leia aset. Paljud, kes on sellisesse olukorda sattunud, ei oska endale õiguslikku abi otsida ning varjavad seda teiste eest. Samamoodi on näiteks koduvägivallaga, mis tihtipeale jääb tähelepanuta. See valdkond on sama oluline kui Eesti majanduse või muu valdkonna küsimused. Riik peab rohkem rahastama antud teemaga tegevaid asutusi, tegema teavitustööd ning karmistama seadusi, et tööandjatel oleks raskem diskrimineerida. Eesti ei saa lubada, et osade rumalate eelarvamuste tõttu lükkame teised inimesed halvemasse olukorda.
Kolmas teema – riigikaitse, on Eesti prioriteet number üks! Seda lihtsal põhjusel, et kui puudub efektiivne riigikaitse ja julgeolek, siis pole ka mitte miski muu tagatud. Eesti on viimase 23 aastaga saavutanud üüratult palju. Oleme läbi suurte pingutuste ja raskuste saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks ning sellega ka taganud endale palju turvalisema elu. Kui Eesti poleks 2004. aastal NATO liikmeks saanud, siis halvimal juhul ei näeks me CNN-ist hetkel Ukrainat, vaid võib-olla hoopis Eestit. Kuigi oleme väga palju juba ära teinud ning oleme üks neljast NATO riigist, kes täidab riigikaitsekulutustele eeldatud 2% riigieelarvest, siis me peame sama jõudsalt edasi minema.
Seega on tingimata vajalik, et Eesti jätkab riigikaitsele panustamist samas mahus või tõstab seda võimaluse korral, lisaks sellele jätkab kohustuslikku ajateenistust ning suurendab ühiseid õppusi liitlastega.
Kokkuvõttes on kõik kolm valdkonda omavahel tihedalt seotud. Kõige alus on riigikaitse, kuid antud hetkel on ainult meestel kohustus sellesse panustada. Eesti võiks Norra eeskujul kaaluda ka naiste kaasamist sõjaväkke. Samamoodi, kui räägime eestlastest, kes lahkuvad Eestist, siis väga suur hulk neist on naised ning mitmed lahkuvad just eelnevalt mainitud põhjustel – osad on kogenud diskrimineerimist ning soovivad minna riiki, kus see on riiklikult paremini reguleeritud ning naisi hinnatakse võrdselt meestega. Pean üle kordama, et kuigi mitmed asjad Eestis vajavad parandamist või on teistes riikides paremini, siis ei tohi alla anda, vaid tuleb ise kaasa aidata.
Mina otsustasin kandideerida Riigikogu valimistel, kandidaadinumber 409 ning olenemata kas saan või ei saa valituks, siis kavatsen kõigi kolme teemaga ka tulevikus jätkuvalt tegeleda ning anda oma panus Eesti heaolusse.
Illimar Lepik von Wirén
