Huvitaval kombel andis raevunud ilm teose ettekandele ühe mõõtme veelgi juurde. Inimese mikrokosmos vastandus lausa „käegakatsutavalt” makrokosmose võimsale stiihiale, mida inimlik mõõde taltsutada ei suuda. Just inimesele mittealluvate loodusnähtuste taustal kõlas Kadri Voorandi vokaal nagu appikarje: „Miks mina olen mina? Kust ma tulen ja kuhu ma lähen maise elu lõppedes?” Vastuseks kõlas vaid äge vihmavaling – monotoonne ja täiesti ükskõikne. Helilooja Mingo Rajandi vastab neile küsimustele aga nii: „Meie ei tea vastust Saladusele ja need, kes end väidavad seda teadvat, on eksinud.”
Klaaspärlimängu festivali veelgi olulisemaks märgusõnaks on MÄNG. Panna ühele kontserdile kokku läti rahvalaulude kooriseaded (muidugi läti keeles!) ja eesti helilooja üpriski traditsioonilises võtmes kirjutatud Viiulikontsert – see on juba midagi! Ja miks ka mitte, kui mäng käib väga kõrgel tasemel. Andres Mustoneni käe all kõlas Klaaspärlimäng Simfonietta vaimustavalt ja nooruke viiuldajanna Mari-Liis Uibo andis esitusse vist küll kogu oma hinge. Kaunist viiulikõlast ja tehnilisest meisterlikkusest rääkimata. Publik tänas Mari-Liisi ja Andrest lausa tormiliselt.
Järgmisel õhtul esinenud Baltic Baroque ületas aga kõik ootused. Kuulata tervet kava Vivaldi muusikaga nii heas esituses on tõeline luksus. Eesti muusikute Imbi Tarumi ja Sofia Maltizova kõrval astusid üles Peterburi viiuldajad Maria Krestinskaya ja Jevgeni Sviridov. Pillimehed mängisid Vivaldi muusikat niisuguse vaimustusega, et oli tunne, nagu oleks Vivaldi maailma põnevaim helilooja. Aga eks seegi käib märgusõna MÄNG juurde -tõlgendada muusikateost nii, et kuulaja fantaasia tööle hakkaks, tehes temastki kaasamängija. Parimad esitused sünnivad ju ikka koostöös publikuga.
