Eesti soovis, koguni tungivalt, sõlmida Veebruari lepingut reguleerimaks aastal 1991 kõrgemal tasandil tehtud kokkulepet, milles oli olukorrast tingituna jäänud üksikasjaliselt määramata Eesti-Vene riigipiiri kulgemine ning millest tulenevalt ongi Veebruari lepingus vaid üks kahepoolseid kohustusi määrav säte: „Pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni maismaa riigipiiri (edaspidi „riigipiir”) kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.” Lepingule lisatud põhjalik kirjeldus määrab „reguleeritud riigipiiri” paiknemise põhiliselt joonel, mis eraldas Nõukogude Eesti ülejäänud Nõukogude Liidust;
kui Nõukogude Liit oleks teinud aastatel 1940 -1991 midagi, mida eestlaste riigivõim tänaste teadmiste põhjal saaks taunida, siis poleks selle heastamise nõuet tänaseni esitamata jäetud, vaid juba ammu Venemaale üle antud.
Tegelikult teate väga hästi, et aastal 1918 loodud Eesti Vabariik on järjepidevuse põhimõtte alusel olnud olemas de jure staatuses ka aastatel 1940 kuni augustini 1991 ning seda on eriti selgelt tunnistanud Ameerika Ühendriigid. Seega iseseisvuse taastanud Eestil polnud kõige vähematki vajadust oma järjepidevust minetades alustada läbirääkimisi Venemaaga Eesti-Vene riigipiiri paiknemise määramiseks. Euroopa Liit ja NATO poleks saanud õigustatult nõuda uue Eesti-Vene riigipiirilepingu sõlmimist, sest õigustatud ja tunnustatud järjepidevuse ja de jure staatuse alusel oli too riigipiir kindlalt olemas.
Et Venemaa väide Nõukogude Liidust lahkumise ning uue Eesti Vabariigi loomisel määramata jäänud riigipiiri kulgemise kohta saaks igati usutav olla, nõustus Eesti Veebruari lepingus mitte viitama mingil viisil riigipiiri muutmisele. Seega on Eestipoolse ettepaneku kohaselt Veebruari lepingus väga üheselt mõistetavalt sätestatud vaid, et Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri kulgemine on nüüd mõlema osapoole soovide kohaselt reguleeritud. Et Veebruari lepingus määratud „riigipiiri” paiknemist saaks reguleerimiseks nimetada, on mõned väiksemad maatükid, mis asusid ajutisest kontrolljoonest Venemaa poolel, Eestile antud ning teised, mis asusid kontrolljoonest Eesti poolel, on antud Venemaale.
Täiesti ilma demokraatliku riigikorra kohase menetluseta on Eesti Vabariigi valitsus selles, Eesti-Vene riigipiirilepinguks nimetatud dokumendis, nõustunud Eestit ja Venemaad eraldavat ajutist kontrolljoont pidama riigipiiriks.
Kontrolljoone tunnustamine riigipiirina on kuritahtlik toiming, sest Eesti Vabariigi põhiseaduses on täiesti üheselt mõistetavalt sätestatud, et: Eesti Vabariik on riik, mis loodi aastal 1918; selle riigi järjekestvalt tänaseni olemist on kinnitanud rahvusvaheline kogukond; seda riiki Venemaast eraldava piiri paiknemine oli ja on määratud ikka kehtivas Tartu rahulepingus. Kuna järjekestval Eesti Vabariigil ei saanud naabritega olla isegi mitte mõnd määramata piiri lõiku, siis põhiseaduse §121 kohaselt puudub riigikogul õigus ratifitseerida aastal 1920 määratud riigipiiri paiknemise muutmist, kui muutmise tõttu tekkinud, põhiseaduse §2-s määratud Eesti maa-ala vähendamine ei ole heaks kiidetud rahvahääletusega §162 kohaselt.
Elementaarsete lepingute koostamise korra kohaselt millegi muutmise lepingus öeldakse üheselt mõistetavalt, mida muudeti. Kui Eestil oleks olnud vaja aastal 1920 allkirjastatud Tartu rahulepingus määratud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemist muuta, siis oleks ausad lepingu osapooled juba lepingu pealkirjaks valinud: Eesti-Vene riigipiiri paiknemise muutmise leping.
Riigikogu liikmeil peaks olema piisavalt üldisi teadmisi tajumaks, et Vene Föderatsioon pole asjatult esitanud ranget nõuet mitte viidata Veebruari lepingus riigipiiri paiknemise muutmisele ja Tartu rahulepingule. See leping täiendab teisi Eesti riigivõimu tegemisi ja tegematajätmisi ning Venemaa arhiivides olevaid salastatud dokumente, mis võimaldavad Vene Föderatsioonil õigustatult väita, et Eesti Vabariik astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu aastal 1940 ja lahkus sealt augustil 1991. Selle väite pädevust ei pea Eesti riigivõimu nõustavad riigiõiguste asjatundjad tõenäoseks – vaatamata sellele, et nad on soovinud „Tartu rahulepingu sätteile anda tänastele nõuetele vastav „õiguslik tähendus” ning hakata kehtiva lepingu kehtivuse üle Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus” (Lauri Mälksoo ETV saates „Kahekõne” 13.01.11). Eespool osundatu kinnitab, et Tartu rahulepingut võib praegu ikka veel kehtivaks dokumendiks pidada ning et vaidluse korral võib rahvusvaheline kohus Venemaa väiteid Eesti omadest rohkem tänastele nõuetele vastavaks pidada. Ainuüksi selline vaidluse tagajärje vähenegi tõenäosus on tänaseid Venemaa taotlusi arvestades, igati õigustatud põhjus Veebruari lepingu denonsseerimiseks. Tunnustatud Ameerika õigusteadlase Paul Goble hinnangul ei tohi küsimusele, kas Nõukogude Liidu okupatsiooni toimus või mitte, hakata vastust otsima akadeemiliste väitluste teel. Tegelikult juhtunu pole mingi ajalooline nääklemine, vaid tõelus, mis kehtis mitte ainult möödunud sajandil, vaid mis kehtib ka praegu ja tulevikus.
Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmata jätmine on neile okupatsiooni eitamist toetav, mõjuv argument. Kuid mitte ainult. Juba 24 aasta vältel on Eesti oma toimimistega kinnitanud, et Nõukogude Liidu okupatsioon oli vaid ajalooline paratamatus. Eestlaste ja siia genotsiidi eesmärgil elama saadetud Nõukogude Liidu kodanike rahumeelne koos elamine ning selle olukorraga leppimine iseseisvuse taastamisest kuni tänaseni, lausa innustab tänaseid ja tõenäoselt veel palju järgnevaid Venemaa valitsejaid taas eestlasi ja eestlaste maad oma võimu alla saama. Seda innustust saab kärpida ainult siis, kui Nõukogude Liidu räigete kuritegude üle kohtumõistmist enam edasi ei lükata ning kui Eesti ühe olulise kannatajana hakkab seda kohtumõistmist hädavajalikuks pidama. Ainus vabandus, miks alles mõni nädal tagasi asuti seda rumalat, kahjude mitte nõudmise, suuremeelsust tajuma, on tõdemus, et Venemaa ei taha hakata iialgi oma kuritegusid heastama. See tõdemus on taas ülimalt põhjendamatu, sest karistuseta jäänud kurjategijad on peaaegu eranditult taas asunud uusi kuritegusid toime panema. Ka ei peaks kannataja loobuma kohtusse pöördumisest lihtsalt sellepärast, et kurjategija ehk ei ole nõus kohtu otsust täitma. See on juba kohtu mure, mida pole vaja endale võtta.
Lugupeetud riigikogu liikmed, Teie olete vandega kinnitanud jääda ustavaks 24. veebruaril aastal 1918 Eesti rahva kustumatul õigusel loodud riigile ja selle 1992. aastal määratud põhiseaduslikule korrale, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Jõudu ja meelekindlust Teile antud vande täitmiseks!
Harri Kivilo
