*
Roman Toi saja-aasta juubelile pühendatud kontserdi eel tähistas eesti muusikaüldsus ka legendaarse koloratuursoprani Veera Neluse sajandat sünniaastapäeva. Nii läksid mu mõtted Toi kontserdil tahes-tahtmata ka meie kunagise „kellukeste kuninganna” juurde. Samal aastal sündinud Neluse ja Toi eluteed sümboliseerivad kogu eesti rahva saatust pärast Teist maailmasõda, kui eestlased lahutati üksteisest „raudse eesriidega”. Veera Nelusest sai Estonia teatri primadonna, tema eakaaslasest Roman Toist aga väliseestlaste laulutaat. Kui mõelda Eestist põgenenud Els Vaarmanni loomingulisele saatusele, siis võib öelda, et Nelusel läks hästi, sest ta on laulnud kõiki koloratuursopranile kirjutatud ooperiosi ja saanud end loominguliselt igati teostada. Neluse õpetaja Varvara Malama juures õppis ka Miliza Korjus, kes tegi peadpööritava karjääri Hollywoodis, samas kui Malama ise hukkus Siberi vangilaagris.
Kuulates Roman Toi Westholmi Gümnaasiumile kirjutatud hümni „Üks kool” (Jaan Krossi sõnadele) meenus jälle Toi täpne mõttetera, kui ta rääkis Westholmi kooli klassikaaslastest, keda sõda kahele poole rindejoont paiskas. „Mis oli nende poiste süü?” küsis Toi ja vastas siis ise: „Sünniaasta number.”
Kodu-Eesti poolt vaadates on Roman Toi üks suuremaid teeneid just see, et ta mõistis siiapoole „raudset eesriiet” jäänud inimeste olukorda ja püüdis muusikasildu luua juba siis, kui sellele vaadati veel üpris viltu. Perestroika tuultes oli just Toi see, kelle initsiatiivil hakkasid Eesti muusikud tasapisi Kanadas käima.Toi oli ka üks nendest, kes rääkis, et meil on ÜKS ühine eesti muusika pärand, mitte kodu- ja väliseesti heliloojate looming. Osava rahvadiplomaatia tulemusel sai lõpuks teoks imede-ime – 1990. aasta laulupeo rongkäigus marssisid ka väliseestlaste koorid Kanadast, Rootsist, Austraaliast ja Saksamaalt. Siin oli muidugi suur teene ka ESTO-päevade organisaatoritel, kes läbi pikkade aastate suutsid väliseestlased kokku kutsuda ükskõik missugusele kontinendile. Nüüd siis lõpuks ka koju, Eestisse. Sellele laulupeole oli kokku tulnud vist küll kogu eesti rahvas, sest hiigelsuurel lauluväljakul oli ka seisukohta raske saada. Just selle laulupeoga kukkus „raudne eesriie” kildudeks ja seda kokku lappida polnud enam võimalik. Gustav Ernesaksa ja Roman Toi käepigistuse tähenduse suurust 1990. aasta laulupeol on tänastele noortele juba üpris raske seletada. Neile on see vaid üks foto eesti lähiajalugu käsitlevates ajalooõpikutes. Aga kui tähtis foto see on!
Roman Toi 100.a juubelile pühendatud kontserdi kava oli dramaturgiliselt huvitavalt kokku pandud. Kooriteoste vahele oli pikitud kammerteoseid – Ene Salumäe suurepärases esituses kõlas Orelifantaasia korp! Vironia Riia-aegse värvilaulu teemale ja Eesti Muusikaakadeemia keelpillikvartett esitas palad „Episood” ja „In modo rustico”. Keelpillikvartett (koosseisus Lisanne Altrov, Peeter Margus, Sandra Klimaite ja Jarkko Launonen) kõlas lihtsalt oivaliselt. Toi kvartetimuusika on rahvaliku alatooniga, samas ellerlikult viimistletud, Toi orelimuusikas peegelduvad vastu aga suurejoonelised klassikalised traditsioonid. Instrumentaalset kõlakvaliteeti saime nautida ka Toi rahvaluuletekstile kirjutatud laulus „Kanneldaja”. Eesti Rahvusmeeskoori saateansamblis mängisid kanneldel Laura Lindpere ja Anna-Liisa Eller ning flöödil musitseeris Helis Oidekivi. Solisti partii esitas Reio Blond. Sellest esitusest dirigent Mikk Üleoja käe all sündis kontserdi üks säravamaid hetki. Publikult sai ägeda aplausi ka F.R. Kreutzwaldi tekstile kirjutatud lühikantaat „Mu laul”, milles soleeris Estonia teatri bassisolist Priit Volmer. Kaunilt kõlas ka Juhan Liivi tekstile kirjutatud „Kui tume” Estonia teatri noormeestekoori esituses, mida dirigeeris Hirvo Surva. Toi õpetajale Tuudur Vettikule pühendatud laulus „Õhtulaul” suutis dirigent Heli Jürgenson Estonia Seltsi Segakoorist välja võluda huvitavaid kõlavärve. Kontserdi lõpuks kõlas kantaat „Te Deum laudamus” Estonia teatri poistekoori ja Estonia Seltsi segakoori esituses. Solistiks oli Kristina Agur, dirigeeris Hirvo Surva. Teose lõppedes plaksutas publik juba püsti seistes ja ovatsioonid ei tahtnud lõppeda.
Roman Toi juubelikontsert polnud ainult muusikasündmus. See oli tõeline sajandisündmus juba seetõttu, et maestro ise sai kõigest ka osa ja ta sai reaalajas Torontost kontserdikülalistele tervitusi saata. Parafraseerides Lennart Meri võib öelda, et ta elu on olnud Eestile elatud elu. Kuulates (ja vaadates!) kui andekates ja kindlates kätes meie koorielu on, võib Toi süda rõõmustada, sest laulupidude traditsioon jätkub. Ja nii kaua, kui meil on laulupeod, nii kaua mäletatakse ka legendaarse Roman Toi naerulohukestega naeratust.
Sirje Vihma-Normet
FOTOD – Anu Huntsaar (2016)
FOTOD – Janne Laanemaa (2016)
