Rahvaalgatuse jaoks on meie kultuuris olemas koht ja see vajab aruka sisuga täitmist. Omamoodi uueks probleemiks on kujunenud Eestigi jaoks viimase aja kiire tehnoloogiline areng. Uued infotehnoloogiad võiksid asendada vahepeal eksisteerinud esinduse süsteemi jälle vahetu demokraatiaga. Seoses vahetu demokraatia meetodite rakendamise võimaluste otsimisega tikub pilk otsima eeskuju Šveitsi kogemustest. Iga kord Šveitsi juhtudes olen sealsetelt kolleegidelt uurinud, mida kohalikud juristid arvavad Šveitsi kuulsa otsedemokraatia toimimisest. Šveitslased on saanud väga pikka aega harjutada otsedemokraatiat ja seetõttu on nad ise ka arvamusel, et seda rahvalt nõu küsimise asja liialt otse kopeerida teised riigid ja rahvad ei saa.
Eestis on vaja lisaks praktilistele sammudele, mida valitsus saab ette võtta oma poliitilise tahte teostamise kaudu, vaja vaadata veidi kaugemasse tulevikku ja püüda oma arengu suuna määramisel saada teadlaste abiga meile kohandatud süsteemide loomist, mis tagaks ühelt poolt nii moodsa e-riigi võimekuse kasutamise, aga samas hoiaks ära äpardused, kus liigne usk tehnoloogiasse võib viia ettevaatamatute sammudeni, mis teevad meid maailma ees hoopis naeruväärseks (hiljutine hiigelrahapesu juhtum). Rahvaalgatuse edukaks läbiviimiseks on vajalik küllalt kõrge poliitiline kultuur, mis annaks rahvale julguse osaleda avatult oma arvamuse avaldamises. E-riik tänasel kujul pole inimestes dialoogi ausust ja lubaduse korral identiteedi saladuses hoidmist tugevdanud. Seetõttu on tekkinud sõnades uudseid tehnoloogiaid pooldav seltskond, kes aga tegelikkuses ei usalda avatult rahvaalgatuse süsteemi. Osa meie elanikkonnast täna on kui vanad kaubajuudid, kes selle asemel, et vastata ausalt esitatud küsimusele, püüavad anda vastust – mis võiks meeldida võimule (ehk kehtib põhimõte – annan vastuse, nagu “härrad tahavad-ootavad”). Senine e-hääletuse kord on mingis mõttes meie edulugu, aga samas on kahtlus, et just e-hääletajate seas on küllalt neid, kes oma hääle andmist väga tõsiselt ei kaalu, sest elavad teadmises, et pika e-hääletuse ajal – on võimalik korduvalt oma otsust muuta. Eks mäletame kunagi nõukogude ajal levinud väljendit – et mees on oma sõna peremees, tahab annab, tahab võtab tagasi. Julgust välja öelda oma arvamust, seda on 20. sajandil Eestit valitsenud võimud ohtralt kuritarvitanud. See, mida kunagi meie esiisad õigeks pidasid – et mees peab oma sõna pidama ja mees julgeb välja öelda oma arvamuse ka siis, kui see ei pruugi seltskonnale meeldida.
Meenub meie kuulsama poliitiku ja advokaadi Jaan Teemanti raske saatus – kus tema toimikusse olid võimud unustanud ühe väikese lipiku, mille oli kirjutanud teda üle kuulanud NKVD uurija – “koostööle võimudega sobimatu.” Ja mitmekordne Eesti Vabariigi valitsusjuht Jaan Teemant lasti maha, sest nagu ta nimigi juba ütles, oli tegemist väga tugeva isiksusega, keda polnud võimudel lihtne murda ja nad otsustasid neist inimestest lihtsalt lahti saada. Seetõttu peame endale aru andma, et 20. sajandil tabanud okupatsioonid jätsid meile sellise augu inimeste seas, kel oli väga kindel oma arvamus. Nüüd, kui Eesti Vabariik on juba veerand sajandit kestnud, tuleb ikkagi alati meenutada, et peame tegelema ikka inimeste kasvatamisega – kes oleksid demokraatliku riigi mõtte kandjad. Praegu elab Eesti riik aga meediaruumis, kus peame arvestama ka laiema kontekstiga. Internetis levivad erinevad rahvaalgatused, mis küsivad arvamust Euroopa kodanikelt.
Peeter Järvelaid
