Pärnu raekojas oli huvitav jälgida prof Valdma tundi 9-aastase Karl Martin Kambekiga, kes Antsla muusikakooli õpetaja Ene Torrimi käe all oli ette valmistanud mitu pikka ja üpris keerulist lugu. Professor õpetas Karl Martinile, kuidas kätt klaverile asetada nii, et tekiks ilus laulev kantileen. Põnevaks läks siis, kui Karl Martin hakkas maailmakuulsa professoriga kahel klaveril improviseerima. Õpetaja Ene Torrim oli oma õpilasega väga rahul ja ütles, et Karl Martin tegi mõne Valdma tunniga suure hüppe edasi.Torrimi sõnul olevat Valdma kohe poisi kitsaskohad üles leidnud ja neid siis lihvima asunud. Mis Karl Martinist edasi saab, seda näitab juba aeg.
29. juulil oli Pärnu kontserdimajas eriliselt pidulik atmosfäär. Ja seda mitmel põhjusel. Linnaorkestri peadirigendile Jüri Alpertenile oli see viimane kontsert Pärnu orkestri peadirigendina. Tema koostöö Pärnu orkestriga on kestnud ligi 20 aastat. Selle aja jooksul on esitatud rohkesti väärt klassikateoseid ja orkester Alperteni käe all on teinud hüppe uude kvaliteeti. Prof. Valdma kursuste lõppkontserdi kava oli huvitavalt üles ehitatud. Viini klassikute Mozarti, Haydni ja Beethoveni teoste kõrval kõlasid neoklassitsistlikud Jaan Räätsa ja Francis Poulenci klaverikontserdid.18-aastase Arko Naritsa esituses kõlas Räätsa klaverikontsert igati meisterlikult. Räätsa keerukad rütmifiguurid tulid Arkol välja lenneldes ja kui kaunilt kõlas rahvalaulust „Ei saa mitte vaiki olla” tuletatud teema kontserdi lõpuosas. Publik reageeris tormiliselt ja kutsus orkestri ette ka helilooja Jaan Räätsa, kes oli kontserdile Tallinnast kohale sõitnud. 85.a juubelit tähistava Jaan Räätsa muusikat saab Pärnus peagi uuesti kuulata – Neeme Järvi juubelikontserdil 10. augustil.
Jaapani ja hiina noori pianiste kuulates meenus, mida ütles Arbo Valdma kohta nüüd juba manala teele läinud Tartu pianist Mall Sarv: „Valdma on mees, kelle jalg tunnetab maailma kumerust.” On ta ju esinenud ja õpetanud kõikidel kontinentidel – tema töövõime on tõesti hämmastav. Valdma on andnud kursusi muuhulgas ka Ameerika eliitkoolis Princetoni ülikoolis. Sealsetele tudengitele on esinenud ka meie Käbi Laretei, kes andis seal terve kontserdi Paul Hindemithi loomingust. Sellest kontserdist rääkis mulle suure vaimustusega Tönu Parming, kes õppis 1970ndatel Princetoni ülikooli doktorantuuris.
Aeg jäi seisma, kui 29. juuli kontserdil istus klaveri taha Arbo Valdma. Kõlama hakkas haruldaselt kaunis „Romanze” Mozarti klaverikontserdist d-moll. Sellest klassikalise muusika hitist on inspireeritud ka Francis Poulenci kontsert kahele klaverile, mis seekord kõlas Arbo Valdma ja tema kunagise õpilase, rahvusvaheliselt tunnustatud kontsertpianisti Qian Zhangi esituses. Orkestergi sai end siin parimast küljest näidata, sest Mozarti klaveriteema on siin „rüütatud” põnevasse orkestratsiooni, mille kõlaleide pillimehed ka värvikalt esile tõid. Siinkohal tahaks parafraseerida filosoof Zygmunt Baumani: meistriklassi pianistid, kontsertklaverid („Estonia” ja „Steinway”) ja orkester moodustasid nagu neliainsuse („neli ühes, üks neljas”) ning lõid läbi ja lõhki ainulaadse atmosfääri, mis ei unune ilmselt mitte kunagi.
Sirje Vihma-Normet