Kuidas kuulsite sellest loost?
Kohtusin seitse aastat tagasi nende poja Reinuga ning jutu sees tuli välja, et äsja lahkunud Klarissast ja Elmarist on jäänud päevikuid, dokumente, omakäelisi mälestusi, kirju teineteisele ja ametiasutustele. Rein usaldas nendest koopiad minu kätte, lisaks pani kirja ka enda mälestused ning koostas ajatabeli sündmustest. Nägin siin võimalust teha päris elude põhjal lavastus, mille üldistus oleks palju suurem ning puudutaks paljusid.
Elmar Pajo oli minu sugulane, mu vanaema isa venna poeg. Minu emal oli temaga kirjavahetus alates 1970ndatest. Ise olin lapsena mõne aasta jooksul kirjavahetuses Reinu poja Matiga, kuid see ei kestnud kaua. Niisiis olin Elmarist üht-teist kuulnud, kuid polnud kursis kogu elukäiguga. Kuid see kontakt viis kohtumiseni Reinuga ja edasise koostööni.
Teatris on võimalik, et mõni lugu kasvab nii suureks ja tähtsaks, et muudab natuke su enda hoiakuid elu suhtes. Võin öelda, et töö nende materjalidega ja selle lavastuse mängimine on teinud meid pisut paremaks ja leebemaks.
Mida huvitavat need päevikud ja kirjad sisaldavad?
Meil on täna suhteliselt kerge asetada ennast mingisse mineviku punkti, sest teame üsna täpselt, mis juhtus edasi. Sõja eest põgeneva inimese päevik aga salvestab hetki teadmises, et elu on nii õrn asi, et järgmist sissekannet võibolla enam ei tule. Klarissa oli uskumatult vapper naine, ta oli väeti lapsega keset kaost eemal kodumaast ilma igasuguse teadmiseta omaste käekäigust ja enda tulevikust. Aga igas oma sissekandes leiab ta sooja huumorit, mis leevendab olukorda. Ainult naised suudavad olla nii tugevad, et kiirgavad endi ümber ka kõige raskematel hetkedel meelekindlust, sest seda vajavad nende lapsed.
Ja teisalt Elmari siiras ja naiivne usk vastupanusse. Tal olnuks võimalus järgneda oma perekonnale, kuid ta oli veendunud, et tema osavõtul tehakse venelased kiiresti pihuks ja põrmuks ja pere saab varsti tagasi. Niisiis Klarissa vaprus pojaga võõrsil ning Elmari siiras usk peatsesse võitu olid need tugevad tunded, mis lõpuks olidki tähtsad. Ilma igapäevaste kangelastegudeta ja ilma optimismi ja huumorita rasketes olukordades poleks sel lool olnud muinasjutulist lõppu.
Muidugi on rabavad ka kõik need erinevad kirjad, mida Klarissa kirjutas näiteks Johannes Käbinile või Nõukogude Liidu välisministrile Kossõginile. Ta nimetas neid matse härradeks! Need kirjad on perfektsed, ilusad ja valusad. Võib ainult ette kujutada, kuidas Klarissa pidi end talitsema, et jääda stiilseks. Õnneks teatrietenduses on headel näitlejatel võimalik neid hingeseisundeid edasi anda.
„Klarissa kirju“ mängib Pärnu Suveteater. Millise teatriga on tegu?
Pärnu Suveteater on väike teatriselts, mille asutajateks olemegi meie, kes me ka seda etendust teeme. Töötame kõik suurtes teatrites. Piret Laurimaa on Vanemuise näitleja, Sepo Seeman on seotud Pärnu Endla teatriga, kuid mängib palju ka mujal. Mina olen Vanemuise sõnateatri loominguline juht ja lavastaja.
Oma väikeses teatris saame teha neid lugusid, mida tahame ja just nii, nagu ise vajalikuks peame. Nimetame ise seda „põlveotsateatriks“, sest meil pole ei oma maja ega eelarvet, töötajatest rääkimata. Oleme sõbrad ja sellest piisab, et vahel võib sündida ka imesid. Järgmisel aastal tahame teha uue lavastuse, kuid mis see on, me veel ei tea.
Kuidas lavastus Eestis vastu võeti?
Me ei osanud oodata suurt menu. Koht, kus me mängisime, oli Pärnu jahtsadama purjekakuur, ehk hoone, kus talvel purjelaevu hoitakse ja remonditakse. Eestis tehakse palju suveteatri etendusi, kuid valdav enamus neist on komöödiad. Ega me palju rahvast ei oodanudki, ja saal oli samuti pisike. Ning otse loomulikult polnud meil raha reklaami tegemiseks, tegime seda sõprade abil ja peamiselt internetis. Teadmine huvitavast ja teistmoodi lavastusest läks aga liikvele ning lõpuks tulid saalid publikut täis.
Eesti üks tuntumaid kriitikuid Pille-Riin Purje nimetas seda Eesti teatriaasta kümne tipplavastuse hulgas. Näitlejate vahetu mäng ja siirus puudutas inimesi. Meiega tuldi rääkima ja oma perekondade lugusid rääkima. Meil kõigil on omad imelised, hämmastavad lood ellujäämisest!
Esietendusele tulid ka Rein koos abikaasaga ning meid käis vaatamas ka nende poeg Mati Pajo. Paistis, et nad jäid rahule. Siis hakkasimegi plaani pidama, kuidas saaks mängida etendust Torontos.
Keda ootate etendustele?
Küll oleks tore, kui info sellest jõuaks kõigi nendeni, kes Klarissat ja Elmarit tundsid. Piret ja Sepo on Eestis tippnäitlejad, kelle hingestatud mäng ei saa jätta külmaks. Nagu juba ütlesin, siis see lugu puudutas meid endid väga lähedalt. Meiega on kaasas ka muusik Olavi Kõrre, kes mängib etenduses mitmel instrumendil.
Oleme põnevil, sest Torontos mängides tekib etendusse kindlasti uut, täiesti erilist energiat ja väge.
