Juske, Jaak. Kalamaja aja lood. Randvelt Kirjastus, 2017.
Kalamaja taassünd algas sajandivahetuse paiku. Viimase viie aastaga on mere ja vanalinna vahele pugenud linnaosa kasvanud elanike arvult sama suureks kui kogu Haapsalu.
Kalamaja on alati olnud millegi poolest suurim, ehkki 2,1 km² suurune pindala seda aimata ei luba. Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. 1527. a oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Peale elumajade asus sel ajal seal ka suur hulk kõrtse, põhjuseks sadama lähedus.
Kalamaja esimese kiire arenguperioodi katkestas alles 17. saj lõpus puhkenud Põhjasõda. Katk hävitas ka enamiku eeslinnade elanikest.
18. saj lõpuks oli Kalamaja tagasi elavamana kui kunagi varem, kujunedes populaarseks lõbustuskohaks. Rajati supelasutusi, kus tavalise kümbluse kõrval sai võtta mudavanne.
Eliitlinnajaoks nendel aastasadadel Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. saj II pooles asus seal mitu suvemõisa – 1920. aastateks oli Kalamaja hoopis tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi.
Kalamaja allakäik algas Nõuk. Aastatel; 1980. aastatel peeti Kalamaja kõdurajooniks, mille vana hoonestus tuleb suuremas osas lammutada.
Täna on Kalamajas tõeline kinnisvarabuum. Peamised arenduspiirkonnad on mere ääres Kalaranna tänava ja Kotzebue tänava ümbruses.
Aman, Viktor. Raamat Eestimaa rootslastest. Kultuurilooline ülevaade. Argo, 2017.
Raamat on meenutus ühe väikese rahvakillu seitsme sajandi pikkusest elust Eesti rannikualadel kuni sunnitud lahkumiseni senistest kodukohtadest.
Teos jutustab eesti- ehk rannarootslaste poolsuletud ühiskonnast, kultuurist ja eluolust sellisena, nagu see oli ligemale saja aasta vältel enne nende enamuse kurba lahkumist Eestist.
Kõike seda kirjeldatakse nii valdkondade, ajastute kui ka üksikute rannarootsi asualade kaupa: alates peatoiduse hankimisest merel ja maal kuni orkestrite ja kooride tegevuseni; tsaariajal, sõjapäevil ja Eesti ajal; Naissaarest Ruhnuni. Juttu on usulistest äratusliikumistest ja rahvuslikust ärkamisest, mis haarasid ka rannarootslasi, esimestest rahvakoolidest ja hariduspüüdlustest ning hakkamasaamisest otsese ja ka varjatuma rahvusliku survega venestusajal ning Eesti Vabariigis.
Viktor Aman (1912–2009) oli eestirootslasest kooliõpetaja, publitsist ja ühiskonnategelane. Rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli.
Aschenbrenner, Cord. Pastoraat. Ühe baltisaksa suguvõsa lugu. Argo, 2017.
Kirikhärra, kirikuõpetaja, pastor… Need sõnad tekitavad eestlastes mingit ebamäärast vaenu, trotsi või ängi, neid seostatakse tänini mõisasunni, võõra võimu, rahvusliku survega. Ometi ei tohiks tähelepanuta jääda töö, mida valdavalt baltisakslastest vaimulikud tegid eestlaste seas hariduse ja kirjasõna levitamiseks ning vaeste ja väetite hoolekandeks. Ka omas ajas pälvis nii mõnigi neist oma koguduse siira lugupidamise ja isegi armastuse. Vahel püsisid pastoraadid isade, poegade ja pojapoegade käes aastakümneid, lähendades neid kohalikule rahvale. Kiriklate roll ja tähtsus Eesti ajaloos on suuresti veel avastamata ja avamata.
Raamat jutustab kaheksast sugupõlvest Hoerschelmannidest enam kui 200 aasta vältel, mil nad Eestis vaimulikena töötasid. Esimesena neist saabus siia 1768. a ühe Tüüringi pastori poeg Ernst August Wilhelm, et hakata õpetajaks Tallinna gümnaasiumis. Sealtpeale Hoerschelmannid aina jutlustasid, ristisid, leeritasid, laulatasid, matsid, lohutasid ja jagasid lootust. Edendasid koole, õpetasid muusikat ja arendasid kohalikku ajakirjandust. Sündisid, kasvasid, armusid, abiellusid, said järglasi, vananesid, surid ja maeti ka ise. Pidasid kirikumõisaid, jätkates tööd ka siis, kui mõisaid enam polnud. Lõpuks tuli koos teiste baltisakslastega lahkuda, ent Hoerschelmannide kaheksandasse põlvkonda kuuluv Paul-Gerhard naasis taasiseseisvunud Eestisse, et juhtida aastatel 1996–1998 rektorina EELK Usuteaduse Instituuti ja rajada siin pastoraalseminar.
