See sentimentaalne zhest oli väga liigutav. Georgil on kaks imearmsat last – tütar Hannah ja poeg Chase. Jah, tänapäeval on olud sellised, tekivad nn kärgpered. Minu lapsepõlves oli see harukordne erand.
Teadsin, et Maarika on sukeldunud pulmade korraldamisse, seepärast jäime Heliga New Yorki neljapäevani ning siis ma sõitsin üksinda rongiga pulmapaika Albanysse.
Laulatus toimus ligi 300 aasta vanuses katedraalis. Maarika oli vaieldamatult kõige kaunim pruut, teda altari ette saates olin uhkusest lõhkemas.
Laulatuse ajal, kui pruutpaar oma tõotusi vahetas, lasksin silmade eest mööda Maarika lapsepõlve, kuidas ta 30 aastat tagasi sündis, tema esimesed sammud ja esimesed sõnad, joonistused… Ükski isa ei saaks unistada paremast tütrest ja toredamast väimehest.
Kui Maarika oli 6. aastane, tekkisid mul suured lahkhelid tema emaga. Lebasin ühel õhtul Maarika kõrval, kui ta äkki ütles: „Issi, ma armastan sind rohkem kui vikerkaart! Ja sa tead, kui väga ma vikerkaart armastan!” Kirjutasin laulu pealkirjaga „Vikerkaar”, mida eesti keeles esitab Karl Madis. Ikka ja jälle tungib mulle seda laulu esitades nutt kurku. Imetlesin oma väikest „vikerkaart”, tema toredat venda Eerikut ja tundsin suurt uhkust.
Hiljem, pulmapeol, palus Maarika mind selle laulu saatel tantsima. See on vaieldamatult mu elu üks kaunimaid hetki! Olen Georgile selle idee eest väga tänulik. „Vikerkaart” lauldes või kuulates ei meenu mulle enam purunenud abielu, vaid Maarika pulmad ja meie tants.
Oli vast imeline jaanipäev!
Viido Polikarpus