,,Tannhäuseri“ maailmaesietendusel Dresdenis 1845. a laulis ooperis kaks sopranit – Johanna Wagner (Elisabeth) ja Wilhelmine Schröder-Devrient (Veenus). Viimasest sai tänu kolmandale abielule baltisaksa aadliku von Bockiga ligi kümneks aastaks Loodi mõisaproua. Mis aga hoopis olulisem – Schröder-Devrient oli nii Beethoveni kui Wagneri muusa-imetlusobjekt, kellele mõeldes ooperiaariaid kirjutati. Siinkohal võiks õhata – Wagner ei usaldanud isegi Wilhelmine Schröder-Devrient’ile kaksikrolli. Tema esituses kõlasid vaid Veenuse erootilisele armastusele vihjavad aariad. Elisabeth-Veenuse kaksikroll on aidanud loogiliselt lahendada ooperi põhikonflikti, stseeni, kus Tannhäuser laulab Wartburgi lossi võistulaulmisel süütule Elisabethile aaria, kus ta ülistab Veenuse armuvõlusid. On ju Elisabeth nii oma hääletämbrilt kui välimuselt segadusttekitavalt sarnane Veenusele. Selle aariaga paljastab Tannhäuser oma saladuse – ta on pikki aastaid veetnud nn Veenusemäel. Teda sügavalt armastav ja kannatlikult oodanud Elisabeth on valmis mehele andestama, Wartburgi lossi rüütlid aga mitte. Nii peab Tannhäuser minema palverännakule Rooma, et paavstilt endalt andestust saada.
Elisabeth-Veenuse kaksikrolli esitus nõuab lauljalt nii vägevat häälepartiid kui ka suurt näitlejameisterlikkust. Aile Asszonyi suutis ühelt äärmuslikult karakterilt teisele üle minna vägagi veenvalt. Tänu õnnestunud kaksikrollile tõusis just Asszonyi minu jaoks ooperi peategelaseks. Korraks vilksatas isegi mõte, et ehk lavastaja Daniel Slater mängis mõttega, et armastav naine mängis Tannhäuseri üle ja järgneski talle nn Veenusemäele ja nii olid Elisabeth ja Veenus ka reaalselt üks ja seesama naine. Paraku räägib selle mõtte vastu Elisabethi enesetapp, kui Tannhäuser taas Veenusemäele tõttab.
Wagneri ooper annab suurepäraseid võimalusi särada ka teistel lauljatel. Eriti õnnestunud (ka lavastuslikult) oli teise vaatuse võistulaulmine Wartburgi lossis. Minnesingerite Tannhäuseri (Corby Welch) ja Wolframi (Rauno Elp) kõrval särasid teisedki meessolistid (Märt Jakobson, Mart Madiste, Priit Volmer, Reigo Tamm ja Raiko Raalik). Oluline roll oli ka ooperikooril, kes esines lihtsalt vaimustavalt.
Koduteel mõtisklesin selle üle kas Tannhäuser võiks olla Wagneri enda alter ego. On ju Wagner ise ka oma ooperi libreto autor ja lunastuse teema on pea kõikides Wagneri ooperites helilooja jaoks oluline teema. Tannhäuser oli talle aga niivõrd hingelähedane, et elu lõpus tahtis ta selle teema juurde tagasi tulla ja Tannhäuserist lausa uue ooperi kirjutada. Kas Tannhäuser saanuks uues versioonis lunastuse taas armastava naise surma kaudu või oli filosoofist helilooja leidnud hoopis teistsuguse tee lunastuseni, seda me kahjuks teada ei saagi.
Sirje Vihma-Normet
