Lähed vähemkäidud rada ja satud kõrvalolevale märgalale. Siin on oja, mis nõrgub kõrgelt kaldalt. Ja tärkavad tegelased. Tilisevatest lumikellukestest ja õhkõrnadest sinililledest on asi kaugel. Nad tõusevad nagu raketid, kõva koorikuga nagu puine kapsaleht, mis tumepunane, kohati ka oliivroheline punaste juttidega. Ometi need ongi antud keskkonna esimesed kevadõied, kahtlased. Panevad mõtlema, et isegi vabas looduses ei saa kaotada valvsust. Igal pool on märgid, mis manitsevad hindama olukorda, enne kui üle oja hüppad. Äkki vajud mutta.
Riina Kindlam, Toronto
