Algselt Jeesus valis 12 jüngrit. Jünger tähendab õpilast. Algas kõigi kaheteistkümne õppeperiood koos Jeesusega. Õppeperiood lõppes neile uue positsiooni ja nime andmisega. ,,Ja neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes. Ja kui valgeks läks, kutsus ta oma JÜNGRID enese juurde ja valis nende seast kaksteist, keda ta nimetas APOSTLITEKS“ Lk. 6;12-16. Jüngritest-õpilastest olid kujundatud JEESUSE KRISTUSE SAADIKUD. ,,Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed…“ Ef.2;19. Kristus pühendas ja nemad pühendusid!
Pühendamine ja pühendumine meie elus
Jeesus andis oma kaheteistkümnele apostlile ja hulgale jüngreile korralduse tulevikuks: ,,Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ Mt.28:18. Oli aeg, mil meie rahvas ja maa pühendati massiristimisega Maarjale ilma rahva pühendumist küsimata. Tänase päevani on nimetatud kahel mõistel oluline osa iga kristlase elus. Pühendamine (dedication) on toiming, mida meie juures tehakse. Kõik sündinud juudi lapsed pühendati Jumalale. Seda tehti ka Jeesusega. Juutidel ja kristlastel on pühendamiseks erinevad välised vormid. Moodsas kristluses on selleks lapse ristimine (baptism) või pühendamine (dedication). Eesti keeles on kasutusel sõna laste õnnistamine. Pastori juurde tuleb noor ema sooviga oma laps ristida. Pastori küsimusele, miks ta seda soovib teha, tuleb vastus: mind on ka kunagi ristitud, aga kirikuga on side kadunud… Edasises jutuajamises selgub end ise pidavat selle koguduse liikmeks, kus ta käib jõulude ajal!!! Kui te mu lapse ristite, garanteerin, et toon temagi jõulu ajal endaga kaasa. Lepiti kokku lapse ja vanemate pühendamises Jumalale, nii nagu Jeesus seda tegi Mark.10; 13-16. Poisi enda pühendumusotsuse alusel järgneb ristimine. Poiss ja ema on tänaseni pastori palveis. On hea, kui meie vanemad toimivad meiega oma parima vaimuliku arusaamise järele. Nad on meid pühendanud. Meie ise peame pühenduma! Meie lõplikku pühendumust määrab meie isiklik usk. ,,Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, AGA KES EI USU mõistetakse hukka.“ Mk. 16;16. Vanemad võivad meid pühendada paljudele asjadele (s.h ka rahvus), kui me ise ei vasta omapoolse pühendumisega, jääb asi poolikuks. Meist kellestki ei saa enam apostlit, küll aga Jumalat, meid ennast ja kaasinimesi rahuldav pühendunud kristlane ja koguduse tegutsev liige! Kristusele pühendunu elab edukalt üle ka sotsiaalse distantseerumise ajad!
Jüri Puusaag
Toronto Eesti Baptisti Koguduse emeriitpastor
