Eesti Zooloogia- ja Botaanika Instituut annab teada: „Parmlased on ligikaudu 3 000-liigiline, üle kogu maailma laialt levinud sugukond. Eestist on leitud rohkem kui 30 liiki parme. Parmud on keskmise suurusega või suured kahetiivalised (kehapikkus 7 – 26 mm). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid, väga iseloomulikud on suured eredavärvilised (vöödilised) silmad. Väga paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Lisaks tavalistele parmudele kuuluvad sellesse sugukonda veel ka kibunad (Chrysops) – läbipaistvate ent kirjute, tumedate laikudega tiibade ja kirjute, täpiliste silmadega väga valusalt hammustavad loomad ning sõgelased (Chrysozona) – väikesed hallikirjude tiibadega väga tavalised parmud.“ (Tore nimi, sõgelased. Sõge tähendab: loll, rumal, segane, arutu, meeletu, põrguline, pimeloom, ka pime, nägemisvõimetu. Selle parmu teine nimi ongi pimeparm. Ei tea miks, kas silmad paistavad vast sellised. Aga hullumeelsed tunduvad nad looduses viibijale olevat küll.)
„Parmud tegutsevad ainult päeva ajal, ööseks poevad nad peitu,“ lisab Zooloogia- ja Botaanika Instituut. Rahvakeelest on tuntud tütarlaste kurtev ütelus heinaaja kohta: „Päeval palav ja parmud, öösel sääsed ja poisid.“ Seda ütles ka minu Memm omal ajal Kotkajärvel, kui mul polnud heinaajast halli aimugi.
Emaseid parme ja kibunaid ei meelita siiski vaid tütarlapsed. Neile meeldib liikumine, läikivad pinnad, süsihappegaas (carbon dioxide) ja soojus. Sellepärast nad jälitavad isegi autosid, rääkimata ratturitest, jooksjatest, matkajatest ja vee peal liikujatest, kelle hingeõhus on süsihappegaasi ja kellel on veel üks ründajatele meeldiv koostisosa: higi.
Fotol oleva Lucy vana-vanaema, gaider Alice Kullango oleks Kotkajärve laagrites sellest putukatõrjevahendist kindlasti lisarõõmu tundnud, kuid tol ajal olid laevad nagunii veel puust ja gaidid-skaudid rauast.
Vahendas Riina Kindlam
