Paraku saab seda publikumagnetit näha haruharva, sest kevadine koroonakriis on ka Estonia teatri kavad segamini löönud. Esietendusel tantsis Anna Kareninat Anna Roberta-Lahesoo. Teisedki peategelased olid meie oma balletikooli kasvandikud – sellest hooajast rahvusballeti uueks esitantsijaks ülendatud Jevgeni Grib (Vronski), Anatoli Arhangelski (Karenin), Kitty (Ketlin Oja). Kuluaarides räägiti sellest koosseisust vaid ülivõrdes. Saades teada, et järgmisi etendusi tantsitakse alles maikuus, kiirustasin minagi teatrisse. Jõudsin etendusele 2. oktoobril. Kava sirvides oli mul tunne, nagu oleks loterii peavõit mu sõrmede vahelt minema libisenud – peaosalised olid kõik võõraste nimedega ja mulle tundmatud. Ainukesed Tallinna Balletikooli kasvandikud olid Heidi Kopti (Kitty) ja poisiohtu noormees Roman Aljohhin. Roman on tõesti üliandekas – seda kinnitas ka publikult saadud vägev aplaus temale. Etenduse võluvaimad hetked olidki seotud lastega. Need olid helgeks kontrastiks Anna Karenina loole ja muutsid Anna elutraagika veelgi sügavamaks. Vivat! meie balletikooli lastele!
2. oktoobril tantsisid: Lola Howard (Anna), Cristiano Principato (Vronski), All Urata (Karenin), Anna Gergeli (Betsy). Dirigeeris Lauri Sirp.
Marina Kesleri psühholoogilise veenvusega loodud lavaloo kulminatsiooniks oli Anna Karenina viimane soolo, kus kaunis naine oli oma mehe ja hiljutise armukese jääkülmade ,,seinte“ vahel. Mõlemad mehed pöörasid talle selja. Lola Howardi tantsukeeles väljendatud ahastus oli lausa verbaalselt kuuldav – iga liigutus peegeldas psühholoogiliselt nurka aetud naise meeleheidet. Eriti valus oli Annale see, et ta poeg hoidis samuti isa poole. Šostakovitši muusika abil tõusis pinge nii suureks, et isegi lugu mittetundvale inimesele oli selge – ainuke pääsetee on enesetapp. Siinkohal tahaksin tunnustada kunstnikku Reili Evartit ja valgustuskunstnikku Rasmus Rembelit. Kunstiline šokk oli võimas. Anna jooksis üles raudteesillale ja tardus sinna käsi taeva poole sirutavasse poosi. Kaugusest kostis tõelise 19. sajandi auruveduri läbilõikav vile. Hiigelprožektori pimestavas valguses kihutas raudkolakas otse publikusse. Viimsel hetkel sulgus eesriie, millele järgnes täielik vaikus, täielik pimedus. Kuna Marina Kesleri poolt valitud Šostakovitši muusika katkendite seas oli ka muusika filmile ,,Hamlet“, kõlasid minu peas etenduse lõpuhetkede ajal Hamleti monoloogi lõpuread ,,The rest is silence“… .
Lõpuaplaus oli tänu vapustavatele vaikusehetkedele lausa kõrvulukustav. Mulle oleks meeldinud täielikus vaikuses lahkuda.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
