Pühapäev on saanud oma nimetuse ladinakeelsest antiphonist.
Algselt missa liturgia algusosas vaimuliku ja koori gregooriuse lauluna lauldava psalmi esimesest värsist „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!“ (Psalm 25.1)
Üksnes usu kaudu, mis annab meile kindluse, et Jumal pöördub meie poole tingimusteta armastuses, julgeme loota uuele algusele.
Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile…
Heebrealaste 11.8-9
Aabraham läheb, teadmata, kuhu ta läheb. Aga ta on usus tuleviku tundmatusele avatud. Ööpimedus ega päeva lühidus ei tohiks kuulutada trööstitust ka meile. „Meie usk on nagu lind, kes laulab meile lootuste viit ka siis, kui öö on veel pime ja pikk,“ ütleb idamaa mõtleja Rabindranath Thakur.
Usk ei vabasta meid elu kurbadest hetkist, kuid ta vabastab meid hirmu krambist. Usk ei ole üksnes elurõõmu allikaks. Usk pole pelgalt veendumus selles, nagu kõik meil selles elus peaks üksnes õnnestuma. Usk on kindel veendumus selles, et miski meie elus omab mõtet, vaatamata meie õnnele või ebaõnnele.
Aabraham rändab mööda võõrast, tundmata maad tõotatud maale. Igas ööbimispaigas peab ta telgi püstitama. Meiegi siin maailmas oleme telgi püstitanud. Ajutise nagu Aabrahamgi. Inimesel pole siin ilmas püsivat aset ega igavest koda. See on ju ajutine. Meile teadmatul tunnil tuleb see kõik aga maha jätta. ,,Ühel India VII sajandist pärineval sillal seisab kiri: ,,Jeesus ütles: ,,See maailm on sild. Minge üle teda pidi, kuid ärge asutage end temasse elama.““
Meil on vähe aega, et tohiksime meile kingitud päevi mõttetult raisata. Carpe diem – hoia päeva – on antiikajast inimest tänagi manitsev tarkusetera.
,,Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“ (Heebrealaste 13.14)
Loodame kord pärale jõuda sellesse linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
Keegi laulik on kord öelnud: ,,Ma usun päikest ka siis, kui ta ei paista. Ma usun armastust ka siis, kui ma teda ei koge. Ma usun Jumalat ka siis, kui ma Teda oma silmaga ei näe. Aga usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. (Heeberalastele 11.1)
Aamen!
Helde Isa,
me täname sind selle päeva eest,
mida sa meil oled lubanud näha.
Tuleta meile meelde,
et me Sinu omad tohime olla
Jeesuse meie Õnnistegija pärast!
Tuleta meile meelde,
et me ka täna tohime lapsekombel Sinult uut õnnistust oodata!
Tuleta meile meelde ka seda, et me selle päevaga
sammukese igavesele ajale lähemale peame astuma!
Tuleta meile meelde,
et me sellepärast Sinuga peame kindlamas usus
ja sügavamas usalduses üheskoos käima!
Tuleta meile meelde, et me ka täna hoolsamad peame olema,
palves Sinule oma südant puistama!
Tuleta meile meelde, et me ei unustaks kellelegi Sinu armastust tunnistamast!
Tuleta meile meelde, et me tänagi ei tohi kõikuda ristiinimese lootuses!
Tuleta meile meelde, et me ainult Sinu armust võime elada,
ainuüksi Sinu armust end valmistada
Su aujärje ette astuma!
AAMEN!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
