Me ei saa laulda kirikukooris ja oleme leppinud sellegagi, et noorte laulu- ja tantsupidu Tallinnas aastakese viibib, võime seni laulda üksinda (lad. k. „solus“) soolona elu lootusele hümni.
Viies ülestõusmisaja pühapäev cantate, eesti keeles laulupühapäev, on saanud oma nimetuse Taaveti Lauluraamatu 98 laulust – „Laulge Issandale uus laul“ (Psalm 98.1). Laulupühapäev kutsub meid taas Loojale laulma. Ja seegi kevad on tulnud teisiti ja meiegi laul kõlab uudsena. Kirikurahvas laulab, olgu olud-meeleolud millised tahes. Laulurahvas tunneb nii ärkamis- kui loojangulaule. Laul julgustab kartusevärinas hingi, laul leevendab kaotusevalus hingi, laulus avaldub lootus ja hinges ärkav rõõm ja tänu. Laulul on hingeraviv toime. Just koguduse kooslaulule lootes kutsuvad koguduse laulikud läbi erinevate pildijumalateenistuste laulma Sindki, laululindu puuris. Püha Vaimu osaduses läbi kujuteldav-reaalse ruumi luuakse võimalus ühendkoori lakkamatule kiituselaulule Loojale.
Püha Augustinus (+431) on laulu tähtsust hinnates öelnud: ,,Kes laulab, see palvetab topelt“ (Aurelius Augustinus ,,Pihtimused“ Logos, 2008).
,,Hoosianna Taaveti Pojale!“, laste kiituslauluhüüd templi eeshoovis ärgitamas uudsuses meiegi ootus-tüdimuses meeli. Jeesus on Issand. Kristus on ülestõusnud! Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars
on toonud temale võidu! (Psalm 98.1)
Saatusekaaslasest poeet Henrik Visnapuu (2.01.1890 Helme kihelkond – 3. 04.1951 Long Island, New York) on elusaatust trotsides laulnud lootuslaule:
Kõik mu ümber lauluks muutub,
mida vaatan, mida puutun,
nagu helisen ma ise
heldusen imelisen.
Õndsan helendusen tõuseb,
inimsüda imejõusse.
Ning maailma vaev ja mure
sesse valendusse sureb.
Taas leitud tänu hoiab uudsena, taas tärkavana me elupuu.
„Laulgem ISSANDALE uus laul“ (Psalm 98. 1).
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas