Minu noores põlves valitsesid igal pool vanemad: külavanemad, alevivanemad, maavanemad ja kõige otsa käis riigivanem. Koolis olid klassivanemad, kirikus kirikuvanemad. Ainult kõrtsil pold vanemat, seal oli kõrtsmik tiktaatur ja pidas kantsikuga korda. Ja linnal oli pea, ju vist sinna kogunes sihuke rahvas, kellele oli vaja ulga peale vähemalt ühte pead.
Ega ma täna tegelikult sellest kõnelda ei tahtki. Jäin karguotsa pidi selle nimetuse manu kinni ja takerdama, ei saand edesi. Vata selle valimisega oli palju jukerdamist nigu igal pool, kus palju tarku koos, aga ühelgi õiget aru peas ei ole. Keski tuli jälle välja selle jutuga, et valimise sisteem on vale. Et olgu otsevalimine, siis rahvas ise otsustab. Mitte riigikogu, vaid kogu riik olgu valijad. Nojah, see on tark jutt küll, aga natuke loll. Las ma seletan, see tähendab – las ma arutan ja pean iseendaga nõu. Teie pange tähele ja tulge appi, kui mul miskit sassi läheb.
Minu meelest on otsustamine alati rahva käes, otsustagu ta õkva – see on sama mis otse, ainult suupärasem – vai ümbre nuka. Vata riigikogu on ju rahva valitud, kogu riik...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
