Alevis küll, seal olid antvärgid koos, siis jah oli seltsimaja püüne peal mõni tükk kohe kolmes vaatuses. Ja mõni näitemäng oli nisuke, et nalja ei saandki. Kui ikke oli traama, siis ei sobind lõpus ültse naerda. Kas just nuteti, ei tea öölda, aga pisaraid jusku pühiti küll ja mõni nuuskas nina.
Kui inime nii vanaks elab nigu mina, siis ta akkab aru saama, et elu on kah üks suur teaater. Aga tükid, mis seal mängitasse, on nisukesed, et vahel ei tea, kunas naerda ja kunas nutta. Keski tark inime on kuskil üteld, et suured lood ei saa kunagi otsa. Tegelased muutkui tulevad ja lähvad, kui nende osa on lõppend, aga mäng kestab. Vat nisuke lõputa näitemäng, kus üks vaatus paneb naerma, teine toob pisarad silma, kolmas paneb kukalt kratsima ja neljandat ootad irmuga, et ei tea, mis seal veel juhtuda võib.
Mina olen juba nii kaua selle püüne peal ringi ukerdand, et enam ei mäleta, mis osa mulle alguses anti. Mul on nisuke udune aimdus, et seda on vahepeal mitu korda muudetud ja tükki ennast on kah ümbre tehtud. Suhvlöör on surnud ja asendatud, kardinatõmbaja on küiru jäänd, lavastajat...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
