Subscribe Menu

Meelelahutust: Volli veste – Pizzicato

Minu vend ei mängi viiulit. See oli vanalelle üks lemmik ütelusi siis, ku ta kas jututeemaga ei nõustunud või tahtis lõpetada seda. Ütles irooniaga. See väljendus meenus, ku kukalt kratsides, tabas kolpa järjekordselt arusaam, et oleme kik lõksus. Mette hiirelõksus, aga inimlõksus.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)
Olen kaua teadnud, et minusugune, temakene – me kik, oleme vaid etturid elu malelaual. Olevik ja tulevik teiste otsustada. Eriti praegusel ajal. Kuid mingi elu positivismus on alati lubanud neid tundeid kui mitte eitada, siis nurka suruda. Viiulit mängitakse pea alati poognaga. Kuid mõni helilooja on leidnud, et vahel peab virtuoos ka sõrmedega keeli tirima. Sealt see pealkiri, italiaanode sõna. See on mängus, kuna meie polariseerunud maailmas põle ju enam sõnaõigust. Peame heliloojat jälgima. Piltlikult. Kik selle pandeemia süü, kuid juba kaua enne seda oli see võimetus olemas. Benjamin Franklinile on omistatud kuulus tsitaat, et midagi põle elus kindel peale surma ja maksude. Aga Robinson Crusoe autor Daniel Defoe olevat nii lausunud enne ameeriklaste suurt leiutajat, riigimeest. Franklin olla aga esimene, kes paberile oli selle pannud. Nüid aga saab sellele tõigale lisada, kaaludes kovidiajastut, et ka rumalaid otsusi poliitikute poolt pole enam mitte erandiks, vaid tihti toimuvad kindlad juhtumid. Näiteks tolle pärisvee otsus indigeenidele pühendatud riigipühal oopis puhkusele minna Vancouveri...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more