Meenus hiljuti, kui meie toidupoes oli odava hinnaga, kuid ütelge, mis tänapäeval odav on, praekana letis. Põlnd mõnda aega seda vaaritand, ostsin ära, sidusin põlle ette (koka oma, mitte emaskuleeritud mehe, mida mudugi olen, nigu vist igaüks, kes ilusate silmade ja hea säärejooksu tõttu õnge läksi) ja asusin oma kuntsi harrastama. Temakese ainus viga on see, et tal köögisolek ei istu. Kui just ei ole mingi magusamaga tegelemist.
Võiasin siis korralikult toda linnukest, pipardasin ja maitsetasin nigu sai memmelt õpitud. Küll ta oli hea hing, leidis ja leidis veel noil keerulisel aastatel, ku noormehed alatasa kurdavad, et kõtt on tühh, piisavalt seda, et halin ei kestnud kaua. Praekana eelis on ka selles, et ku karkassilt on enamp-vähemp kik ära nokitud saab see supi aluseks. Mida mitu head päeva, ku pisut maaubinaid, riisi, põrknaid ja tsiivlit sees, saab süüa.
Meenus siis, pintseldades rooga just vedelikega, et inglastel on üks imelik nimi kana, vist iga söödava linnu, sabarootsu jaoks. Pastori nina anti tollele päranippule. On ju ainult rasv ja vähesed skeletitükikesed. Maitsev. Olen,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
