Ühte noorepõlve sõpra ma mäletan küll ästi. Tema oli parandamatu pessimist. Sellepärast, et oli kunagi ühele optimistile raha laenand. No sellest mehest ma saan ästi aru. Aga tema sellest mehest küll aru ei saand, kellele ta laenas.
Teine sõber püsis kaua aega poissmehe seisuses. Tema oli kah pessimist ega julgend naist võtta. Kartis, et ehk ei jaksa naist üleval pidada. Lõpuks jõudis ikke nii eale järjele, et julges ühe piiga altari ette viia. Ja siis sai temast veel ullem pessimist. Avastas, et pole enam naist vajagi.
Seda tegelast ma mäletan kah, kes kudagi ei saand endale maja ehitatud. Kivimaja jaoks ei old küllalt raha, aga puumaja ei julgend ehitada. Pelgas, et läheb põlema. Aga setu saun oli kah puust ja läkski põlema. Ei setu kurvastand ühti ega proovind kustutadagi. Soendas ennast tule paistel ja õerus rõemu pärast käsi, et ometi saab lutikatest lahti.
Sõja aegu, kui kahe lahingu vahel punkris konutasime, siis sai ka vahel pessimist oldud. Ega me seda ei arutand, kes ükskord sõja võidab vai kaotab. Meil olid tõsisemad mured. Ikke arutasime, et kui oleks paberit, noriks sõbra...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
