Kui minu Kata sellest kuulda sai, siis vihastas, et kudas aige inime üksipäini toime tuleb, tuleb appi minna. Ütles, et sina vanamees jää koju karkusi kallistama, mina lähen tõbist tohterdama. Saad üksi akkama küll, kui oma laiska keret liigutada viitsid.
Muidugi ma saan akkama, ega ma’s kesa pealt korjatud ole ega kaerakõrres kasvand. Mõtlesin, et nüid tuleb lausa pidu ja pillerkaar, akka vai kargu najal kasatsokki tantsima. Elad uhkes üksinduses, pole torisevat eite kukil. Et ta oma sõbranne juurest miski tõve üles korjaks ja koju kaasa tooks, seda ma ei kart. Minu Katal on nii kange veri, et kõik viirused ja patsillused peavad teda pelgama, mitte tema neid. Nigu pureb, nii sureb.
No nii mööduski tervelt kümme päeva, aga neist kümnest olid ühessa nii aledad, et võtab veel tagantjärele vee silma. Kohe teisel päeval akkasin laulma seda vana külalaulu, et trulla-rulla poissmehe põli, mis tast tühjast kiita oli. Kui Kata koju tagasi ilmus, siis jusku päike oleks paksu pilve tagast välja tuld. Ja temal endal oli kah nisuke äraseletatud nägu peas, nigu oleks ohakapõesast roosiõie leid....
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
