Siis ma teadsin ta nime küll, aga nüid, kui tahaks seda pulka korraks tagasi saada, vot ei mäleta. Aga on vaja, sest ta nimetas oma jutu sees minu nime ja mina oma tohletand tolguga ei saand aru, kas ta kiidab mind vai mõnitab. Kui mõnitab, siis oitku oma nahk ja nahapealsed karvad. Kiitmise ma kannatan välja.
Teatsin, et ta nimi on miski marjaga ühenduses ja mõlemad nimed akkavad sama tähega. Telehvoni nummer mul on, võtsin südame rindu ja toru pihku ja kõlistasin. Küsisin kohe sirgelt, et ütle nüid, kas sa oled Sõstra Sass vai Maasika Miku. Ei old kumpki, oli Vabarna Volli. No vähemalt marja osas on mu mälu korras, nii et on veel lootust. Ja nende kontsunantide koha pealt kah. Küsisingi tema kui noorema vanamehe käest, et kuda need hintelikendid nisukest nähtust kutsuvad. Tema ütles, et see on hall-litsiratsijoon. Pidagu ma meeles, mu oma nimes olla kah sedasi. No on küll, aga marjavärki ikke netu. Nojah, ega kõik ei mahu marjamaale. Mina ei mahu enam maarjamaale kah ja see on ometi ühe a jagu avaram.
Aga siis ta õpetas mind veel ja oiatas, et ma kahte ühesugust sõna segi ei ajaks, kui...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.