Subscribe Menu

Märkmik – Lydia ja Lesja


,,Elas kord üks tüdruk, kes sündis 1843. aasta detsembrikuus Vändra köstrimajas ja tema nimeks sai Lydia Emilie Florentine Jannsen. Lydia oli Jannsenite pere esimene laps. Tema isa oli ajakirjanik ja koolmeister Johann Voldemar Jannsen, kes asutas Postimehe. Lydia ema Juliana Emilie Koch kasvatas lapsi ja õpetas neile saksa keelt.

,,Lydia keerutab uue kleidiga ühest toast teise. Jannsenite uues kodus Pärnus Ülejõel on viis tuba. Viis tuba! ,,Siia me mahume kõik kõik kõik nii hästi ära! Siin on ruumi minule ja Eugeniele ja vendadele ka! Ja mina saan päris kooli minna!““ Nii kõlab katkend raamatust, mis fotol on teetassi taga Koidula Muuseumis. Lastekaitse Liit ja Eesti Lastekirjanduse Keskus tõstsid raamatu läinud aasta heade lasteraamatute esikümnesse. Lisaks valiti teos 2021. a. Eesti 25 kaunima raamatu ja viie nägusama lasteraamatu hulka ning on Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominent. Autor Kätlin Kaldmaa, illustreerinud Jaan Rõõmus, 42 lk, kõvakaaneline. Foto: Kirjastus Hunt

Kui Lydia sündis, ei olnud ühte Eestit olemas. Eesti asemel olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang, mis mõlemad kuulusid Venemaa Keisririigi alla. Nii nagu praegu, elas siin ka toona palju erinevaid rahvaid, ametlikud keeled olid aga saksa ja vene keel. Lydia kaitses kogu oma elu tuliselt maarahva õigust oma keelele ja kultuurile ning oli üks laulupeo idee kandjatest.

See siin on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.“ Selline lõik ,,meie supertüdrukut“ kirjeldavast raamatust on Rahva Raamatu võrgulehel, kustkaudu seda kõikjale üle maailma tellida saab.

Samamoodi võiks kirjeldada: Elas kord tüdruk, kes sündis 25. veebruaril 1871 Novohrad-Volõnskõis ja tema nimeks sai Larissa. Ta oli aadlisoost Petro Kossatši ja kirjastaja Olga Dragomanova-Kossatši teine laps. Kodus räägiti ainult ukraina keelt ja vene keele vältimiseks ei pandud Lesjat kooli, vaid palgati koduõpetajad. Ta õppis lugema ka vene, poola, bulgaaria, kreeka, ladina, prantsuse, itaalia, saksa ja inglise keeles.

Neiu hakkas luuletusi kirjutama 8-aastaselt. Juba 13-aastasena ilmusid tema esimesed luuletused ning ema soovitusel võttis ta kasutusele pseudonüümi Lesja Ukrajinka (inglise transkriptsioonis Lesya Ukrainka), mille all teda tänini tuntakse. 1881.a haigestus ta tuberkuloosi ning pidi seetõttu viibima palju kuiva kliimaga piirkondades. Lesja tegutses aktiivselt tsaarivõimu vastu ja ühtlasi kuulus mitmesse marksistlikkusse rühmitusse. Ta oli tulihingeline feminist ja õiglusenõudja, kes hetkel hüüaks hingepõhjast: ,,Au Ukraina naistele, kes võitlevad koos meestega oma kodumaa vabaduse eest!“

Lisaks kodumaa-luulele kirjutas Lesja ka lühijutte, kriitilisi esseesid ning tõlkis ,,imeliselt“ oma emakeelde Homerost, Shakespeare’i, lord Byronit, Victor Hugod ja Ivan Turgenevit.

,,Lesja Ukrajinka luulest ilmus aastal 1971 Eesti Raamatu kirjastatud antoloogia ,,Aoeelsed tuled“, mille on koostanud Oleksandr Zavgorodni. Luuletused on vahendanud Harald Rajamets, Helvi Jürisson ja Muia Veetamm. Ain Kaalep kiidab arvustuses (Keel ja Kirjandus, 1/1972) Rajametsa tööd ning toob esile Jürissoni ja Veetamme tõlgete õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Arvustaja sõnul on Lesja Ukrajinkale eriomased tundevarjundite imeline peenus ja värsi habras musikaalsus. Tema loomingule eesti kirjanduses paralleele otsides leiab Kaalep, et ,,ajalooliselt võttes võiksime ta asetada kuhugi Koidula ja Gustav Suitsu vahele, ja tal on tõesti mõlemaga midagi ühist.““ (Tartu Postimehe kultuurikülg 8.03.2022)

Lesja Ukrajinkat on kujutatud vaba Ukraina 200-grivnasel rahatähel, mille uus kujundus ilmus s.a. 25. veebruaril, tema sünniaastapäeval, teatab Ukraina Riikliku Panga kodulehekülg (bank.gov.ua).
,,Me võidame. Meie ühtsuse tõttu. Ühtse armastuse tõttu Ukraina vastu. Au Ukrainale!“ lõpetas Ukraina esileedi Olena Zelenska 9. märtsil avaliku pöördumise maailma meediale oma Twitteri konto (olenazelenska_official) vahendusel. Lesja Ukrajinka seisis nähtamatult tema paremal käel.

Riina Kindlam, Tallinn


Lydia Koidula kuju ees Pärnus seisab naistepäeval 8. märtsil kirjanik Kätlin Kaldmaa oma noortele kirjutatud raamatuga meie ,,supertüdrukust“. Fotoga kaasnev tekst kirjastus Hundi Facebooki lehel: ,,Ausammast väärt naine, kes inspireerib veel mitu sajandit hiljem! Esimene naine, kes tegi esimest eestikeelset ajalehte! Esimene naine, kes lõi kaasa esimese laulupeo korraldamise juures. Esimene naissoost näitekirjanik, kelle näidendiga avati esimene eestikeelne teater Vanemuine. Meie Lydia!“ Foto: Kirjastus Hunt

Ukraina kõige armastatuma luuletaja Lesja Ukrajinka mälestussambaid on laias ilmas oma jagu, k.a. Clevelandis, Saskatoonis Saskatchewani ülikooli juures, aga ka Moskvas temanimelisel bulvaril. Toronto High Pargis avati Ukraina Kanada komitee naistenõukogu algatusel Mykhailo Chereshniovsky loodud skulptuur 1975. aastal. Kuju juures toimuvad Ukraina Kanada naiste nõukogu Toronto filiaali eestvedamisel igasügisesed kontserdid. Poetess valvab Colborne Lodge Drive’il, pargi välisbasseini ja restorani läheduses teisel pool teed. Lesja Ukrajinka sünniaastapäev oli 25. veebruaril, päeval, mil tänavu vene väed teist päeva tema armastatud kodumaad alatult ründasid. Imestasin, et High Pargis asuva mälestussamba jalamil ei ole hetkel küünaldemerd, vaid üksainus kollane lillekimp, üks küünal ja üks viljavihk. Kuju piiravale raudaiale on lisaks tänavaäärne puidust aed, nii et ka ümbritsevale muruplatsile on ligipääs takistatud. Ilmselt on kõik tegusad Toronto ukrainlased mobiliseeritud kodumaale abi kogumise ja meeleavadustega. Või on nad väga seaduskuulelikud ning ei roni üle aia. Ning Lesja ootab ja palvetab läänelinnaosas üksi. Foto: Anu Jõe

Lesja Ukrajinkat on kujutatud Ukraina 200-grivnasel rahatähel, mille uus kujundus ilmus tema sünniaastapäevaks tänavu 25. veebruaril, sõjapuhkemise järgselt päeval. Foto: Ukraina Riiklik Pank


 

Read more