Linna peal on ilmatu suur vene toidupood, lasin naabrimehel end sinna sõidutada. Koperdasin vitriinide ja riiulite vahel ringi ja oitsin kõrva kikkis. Toidukraami ankimise juures lähvad inimestel ikke keelepaelad lahti, seda sai juba Saksamaal tipii laagri supisabas tähele pantud. Suitsukatteks ostsin kolm kotletti ja topsi kartohvlisalatit. Inglise keeli küsisin, ei võind ju märku anda, et ma natuke paruskit kah pruugin. Ühe silmaga kiikasin, et nad salati sisse kihvi ei sokuta. See oli küll asjata kartus, ei see Marusja leti taga mind ära tund. Politrukkidel oli tagakambris tegemist, need oleks küll võind midagi trastilist ette võtta.
Ah et mida uvitavat ma siis kuulsin ja mis järeldustele jõutsin? Kassa tead, mitte tuhkagi ma ei kuuld ja järeldused on nisukesed, et ma olen ikke kehv salakuulaja ja veel kehvem valetaja. Ma kõnelen teile kõik ilusti ära ja tunnistan üles, ehk pääsen sedasi kergema trahviga. Vata selle käimisega oli tegelikult nii, et just see naabrimees tahtis kangesti minna ja kutsus mind kaasa, et mis sa siin kodus allitad, tule paariks tunniks Kata jalust ära. Tema oli kuuld,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
