Toronto lennuväljal astus 1987. aasta 2. juunil trapist alla viieliikmeline eesti pere. Vastuvõtt oli rahvarohke – kohalikest eestlastest sõbrad ja heasoovijad, Toronto eesti- ja ingliskeelne press. Perepea Veljo Kalep ütles intervjueerijatele, et on õnnelik, kuna täitus tema ammune unistus NSV Liidust minema pääseda ja ta on nüüd vaba eestlane vabade eestlaste seas.
Esimesena külastas Kalepite pere (veel ema Helle, tütar Reet ning pojad Veikko ja Sven) Toronto Eesti Maja, kus tehti visiit aupeakonsul Ilmar Heinsoole. Toronto EELK Peetri koguduse jumalateenistusel pakkus koguduse erikorjandus neile „hambaraha“ Kanadas elu sisse seadmiseks. Kuniks Kalepite elu Torontos tasapisi rööbastesse loksuma hakkas, olid nad kui ühed esimesed raudse eesriide tagant välja saanud mõnda aega tähelepanu keskpunktis. Neile korraldati koguni kohtumine peaminister Brian Mulroney ja välisminister Joe Clarkiga, nad esinesid paljudel kõnekoosolekutel mitmel pool Kanadas.
Veljo Kalepi pere tee vabasse maailma oli kannatuste rada. Nüüd juba poolteist aastakümmet manalamehe Veljo, omaaegse tippsõudja (üheksakordne Eesti meister) ja Pärnu Kolhooside Ehituskontori inseneri isemeelsus, rahulolematus, igatsus ja stoiline põhimõttekindlus viisid ta leppimatusse vastuollu toona Eestis kehtinud nõukogude võimuga ja koguni neljaks aastaks Venemaa vangilaagrisse.
Veljo Kalep oli poisike, kui ta isa sõjalõpu keeristes läbi Saksamaa laagrite Kanadasse Torontosse jõudis. Vabas maailma elavas isas nägi Veljo täiskasvanuks saanu ja pere loonuna endale väljapääsu ning palus kirjades korduvalt – kallis isa, palun kutsu mind kogu perega päriseks Kanadasse! Elu Eestis kirjeldas 1970-ndate lõpus Žiguli marki auto soetanud Veljo isale ahastavates toonides.
„Helle sai mulle juhuslikult kaks paari pesu, …uus elektripirn põleb vaid päeva, …me ei tea enam, kuidas maitseb šokolaad, …televiisori ostuks meil raha pole. Suureks abiks oleks, kui pakke saadaksid, mõne asja müüksime kasulikult ära ja raha eest saaksime eelkõige süüa osta.“
Eks isa saatnudki pakke, sealhulgas vanu National Geographicu numbreid, mis ENSV-s kapsaiks loeti, aga vaatamata Veljo palvetele kutset Kanadasse kunagi ei teinud. Olgugi, et Veljol oli kuidagi õnnestunud pääseda Moskvas Kanada saatkonda ja sealt innustust saada – andnuks isa vaid Ottawa immigratsiooniametis teada, et poja peret soovib, kui Veljo saanuks NSV Liidust väljasõitu taotleda. Oli tegemist isa enda kehva majandusseisu, tervise, mingite poliitiliste hirmudega, aga kutset ei tulnud. Nii suri isa 1982 Torontos vähki, kui poeg Venemaal vangis istus ja kokku nad peale Veljo lapsepõlve enam ei saanudki.
Veljo Kalep vihjas juba 1975. aastal abikaasale, et ju tal kinniminek kunagi tuleb. 1980-ndate alguses kohtus ta hoiatustele vaatamata teistimõtlejate Tiit Madissoni, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Mart Nikluse ja teistega, käis Tallinnas meeleavaldustel, riputas töökohas Pärnu KEK-is üles palgaga rahulolematuse plakateid ja tegi demonstratiivse näljastreigi.
Eesti kõrgeimal parteijuhil, veendunud kommunistil Karl Vainol oli veel võimalus venestamispoliitikat tugevdada ja kruvisid kinni keerata ning 1980. aasta 20. oktoobril viisidki KGB-mehed Veljo Kalepi kodutrepist alla. Kodu otsiti läbi, kirjutusmasin, eestimeelne kirjandus ja muu nö kompromiteeriv konfiskeeriti, midagi käidi otsimas sugulaste juurest, nuhkide saba oli Pärnus ja Tallinnas järel ka Hellel ja lastel. Abikaasa nägi Tallinnas Patarei vangla uurimisisolaatoris hoitud Veljot järgmine kord viie kuu pärast kohtus ja sedagi vaid otsuse ajaks saali kutsutuna.
ENSV ülemkohus mõistis passiivselt, aga varjamatult ja pidevalt nõukogude korraga rahulolematust üles näidanud Veljo Kalepi nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest neljaks aastaks range režiimiga sunnitöölaagrisse. Kalep tingimisi karistuse võimalikkuseks süüd omaks ei võtnud, sest see tähendanuks kaastööd KGB-ga ja teisitimõtlejate reetmist. Muuseas olid süüdistusaktis ka isale saadetud kirjades Eesti elu kirjeldused, materjali kogumine Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi kadumise kohta, Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks esitatud avalduse tõlkimine ning Aleksandr Solženitsõni teoste omamine. Surmapatte kui palju.
Veljo Kalep oli vangis Permi oblastis „asutuses“, mida Siberi avarustes praegugi palju. Nagu vabaduses oma ideede eest seistes jäi ta rahulikuks ja sirgeselgseks ka seal. Ütles tal külas käinud abikaasale, et saabki rahulikult raamatuid lugeda ja seltskondki on hea, sest poliitiliste laager oli kõrgelt haritud intelligente täis. Oli sunnitööl katlakütja, kokk, vabrikutööline ja laadija.
1984. aasta juuniks oli Veljo Kalep tagasi kodus, endiselt sooviga südames koos perega NSV Liidust emigreeruda. Ning 1987. aastal saadigi väljasõiduluba ja mindi. Muidugi Moskva kaudu, kus neid Šeremetjevo lennujaamas kaks tundi põhjalikult läbi otsiti.
Veljo Kalep istus ära peaaegu kogu talle mõistetud aja, kuid vabanes siiski mõni kuu varem, sest tema kui dissidendi saatus kõlas rahvusvaheliselt. Kalepi võttis enda tiiva alla Amnesty International, tema ja pere heaks tegutses kaheksa hooldusgruppi Rootsist Austraaliani, Kalepi pere sai ka rahvusvahelist materiaalset abi. Kui varem piirduti peamiselt Torontost tulnud National Geographicutega, siis nüüd oli Hellel ja lastel kohvi, maitseaineid, šokolaadi ja närimiskummi kaugelt rohkem kui endal vaja, samuti riidekraami, mida käest kätte realiseeriti.
1984. aasta juuniks oli Veljo Kalep tagasi kodus, endiselt sooviga südames koos perega NSV Liidust emigreeruda. Ning 1987. aastal saadigi väljasõiduluba ja mindi. Muidugi Moskva kaudu, kus neid Šeremetjevo lennujaamas kaks tundi põhjalikult läbi otsiti. Kui nad Torontos maandusid, ootasid neid Laas Leivat, Valter Pent, pagulasorganisatsioonid ja press. Esiti elati tuttavate juures, siis üüriti kuus aastat ridaelamuboksi ja lõpuks hankisid Kalepid korteri Estorada kortermajja.
Et kiiresti jalad alla saada, võttis Tallinna Polütehnilise Instituudi haridusega Veljo Kalep Toronto ülikooli juures vajalikke kursusi, tõestas oma insenerikutset ja sai Andres Torgi abil sillaprojekteerijaks Morrison Hershfieldi firmasse. Töötas seal pingeliselt neli aastat, kuni sai insuldi. Helle töötas samal ajal endise pärnaka Maimetsa firmas Link Pipe, hiljem hoidis 11 aastat peredes lapsi. Oma tee leidsid ka Reet, Veikko ja Sven.
Veljo Kalepi unistus oli täitunud, aga Eesti jäi südamesse. Juba 1989. aastal külastas ta Eesti Kodanike Komitee liikmena Eesti Kongressi üritusi ning edaspidi käis isamaal peaaegu igal aastal. Tegi sõber Eino-Jüri Laarmanni juures tasapisi projekteerijatööd, külastas Pärnus oma vana sõudebaasi ja treener Mihkel Leppikut, oli teinekord aastast rohkem isamaal kui pere juures uuel kodumaal Kanadas. Käis ka arhiivis oma kunagist toimikut lugemas. Kirjutas KAPO-le palvega otsida üles ja karistada teda põhjuseta vangi mõistnud isikud.
Kanadas mitte päris täielikult kodunenud Helle Kalepi jutule, et võiks Eestisse tagasi kolida, vastas Veljo palju kordi, et veel on vara, veel pole seal asjad päris nii, nagu tema õigeks peab. Ja kui ta lõpuks ütles, et nüüd juba võiks, siis lisas kohe juurde – läheks, aga enam pole nii suureks muudatuseks tervist. Kalepil avastati südamepuudulikkus juba 1975. aastal, vaatamata millele ta nii noorena kui hiljem Torontos elades veteranina tipptasemel sõudmist harrastas. Vanas eas rütmihäired, mida vangilaagri toit ja kliima mõistagi mõjutasid, aina süvenesid ja nii lahkus legendaarne teisitimõtleja ja sõudekorüfee 2012. aastal 78sena siitilmast. Tema tuha viisid lesk ja pojad Eestisse.
Veljo Kalep oli mees, kes mõtles teisiti, kui nõukogude süsteemis kästi, ja teda ei murdnud keegi ega miski. Tema protestivaim kiirendas Eesti vabanemist, olgu tunni, minuti või sekundi jagugi.
Teisitimõtlejana Venemaa vanglatesse saadetud Pärnu inseneri ja sõudja Veljo Kalepi ning tema pere isamaa jätmisest ja edasisest elust Kanadas Torontos kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ viiendas köites, mis kandis Kalepite loo kontekstis eriti kõnekat pealkirjaga „Pakku punakatku eest“.
