Minu sõber Margit (mitte tema päris nimi), kes kasvas Rootsis, kuid elab suvekuudel Lõuna-Eestis vanaisa talumajas, ja kes oli ajakirjanik Rootsis ja on elutark inimene, ütles mulle hiljuti, et eestlased elavad nö viitsütikuga pommi otsas. Et paljud siinsed venelased, kui sõda peaks tulema, ei jää Eestile lojaalseks. Et meil eksisteerib siin nende näol meie oma Põhja-Euroopa Donbass.
Räägin siis avatud viisil minevikust. 9. mail 2006 leidis Tõnismäe monumendi juures aset konflikt, milles Punaarmee veteranid ja nende järeltulijad rebisid selle rajatise olemasolu vastu piketi korraldanud Jüri Böhmi käest Eesti lipu.
Selle asemel, et kaitsta eestlasi vene meeleavaldajate eest, nagu politsei teeb mujal Euroopas sellistel puhkudel, kahe leeri vahele eraldusjoont luues, taganes Eesti politsei hoopis sündmuskohalt ja takistas eestlasi meeleavaldust seal korraldamast võrdsetel alustel teiste, Eestisse elama toodud ja tulnud ja eestlastesse vaenulikult suhtuvate inimestega. Ergo: venelased tohivad, eestlased ei tohi. Ajalugu võltsivad venelased-vabastajad ja nende järeltulijad jäeti Tõnismäele, eestlased aga aeti minema meie omaenda politsei poolt. End demokraatlikuks riigiks pidava politsei kohustustest pakkuda kaitset meelt avaldada soovivatele rahumeelsetele inimestele, st riigi ja politsei kohustusest asuda põhiõiguste kaitsel, võiks ja tuleks eraldi essee kirjutada. Riik aga ei asunud tollal kaitsma eestlaste õigust avaldada meelt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
