Igal väikerahval peab olema strateegia vormis püsimiseks – inglise keeles võiks selle kohta öelda fitness strategy. Eesti riigil kui sellisel on küll juht või juhid olemas, kuid ma ei näe piltlikult öeldes Moosest. Ei näe, et keegi tegeleks spetsiifiliselt eestlusega ega eestlust elus hoidvate valikute, ja nende valikute rahva silme ette toomisega. Kõigepealt valikud, siis otsused, ning lõpuks kohe kindlasti nende elluviimine.
Mulle tundub, et Eesti ajal, st enne suurt sõda möödunud sajandil – olid asjad küla ja kihelkonna tasandil suhteliselt heas vormis ja funktsioneerimas soovitud viisil. Kui su laut vajas ehitamist, siis võtsid ühendust naabritega – nii nagu sina olid neid aidanud, kui nemad abikäsi vajasid. Selline Eesti siis, kus asju aeti suurelt jaolt paikkondlikult ja mitte ülevalt alla tulevate korralduste alusel. Riigi asi on aidata kaasa tingimuste loomisele, mis hõlbustavad arengut ja annavad võimalikult laiale inimeste baasile võimaluse saata oma järeltulijaid korralikesse koolidesse.
Eestlaste ühisabi (inglise keeles öeldakse sellise asja kohta mutual aid) võiks aidata vähendada sellist situatsiooni Eestis, kus eksisteerivad suured käärid jõukate ja vähemkindlustatud inimeste vahel. Ma ei ole kunagi olnud vasakpoolne ega kavatse vasakpoolseks hakata, kuid see on suur üleskutse ühe väikerahva konservatiivide jaoks. Kuidas korraldada asju nii, et me oma rahvuskaaslasi kas kraavi või tee äärde maha ei jätaks, kus vähegi võimalik.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
