Sellest olen ma ammu aru saand, et kes iganes inimlastele igasugu oskusi ja vaimuandeid jagab, ei tee seda õiglaselt. Alati saab mõni palju rohkem kui teine. Ainukene erand on mõistus. Mitte keski ei kaeba, et temale on vähem antud kui teistele. Ja sel erandil on kah erandeid, kes on veendund, et nendele on antud rohkem kui teistele.
Ühe nisukese erandiga ajasin üks õhta telehvonijuttu. Ega ta ennevanaste minuga eriti kõnelda ei taht, aga nüid vanast peast on ädas nigu ma isegi, et pole kellegagi kõnelda, kõik kuulajad ammu Peetruse manu läind. No umbes samal põhjusel ma võtsin ta kõne vasta kah.
Too ammune tuttav oli juba poisikesest peast nigu noor kukk, kes arvab, et päike tõuseb ainult selleks, et tema kiremist kuulda. Kui ivake suuremaks sai, siis kelkis ikke, et tema on mees, kes iial aru ei kaota. No selles punktis ma antsin talle mõttes õiguse. Kuda sa ikke seda kaotad, mida sul kunagi pole old.
Nüid telehvonis kah muutkui praalis, et tema elab kindlate põhimõtete perra. Temal pidada olema terve ulk vintskeid põhimõtteid ja kõik olla mittemüidavad. Ma tegin end veel lollemaks kui olen...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
