Aga ma ei ole kuigi uhke viimase saja aasta Eesti poliitilise ladviku peale, mõningate eranditega. Otto Tiefi näiteks ma juba mainisin.
Olen taasiseseisvunud Eesti süsteemi ehk establishment’i jaoks võõrkeha, ja olen seda olnud kogu see 38 aastat, mil mu NSV Liitu sisenemise keeld tühistati, ja egas mulle sõnavõtmist olulistes küsimustes siin Eestis väga tihti ei võimaldata, mitte pärast seda kui ma Eesti Televisiooni ,,rääkivate peade“ ridadest lahkusin. Vist mulle meeldib väljendada seda, kuidas ma asju oma mätta otsast näen.
Eestist pole kujunenud seda riiki ja ühiskonda, mille tekitamise lootuses ma 1991. aastal siia elama tulin. Nii et nagu näha, ei sobi Eesti poliitiline maastik sageli mulle, ja ametlik Eesti kipub mulle vastama samaga.
Uue Eesti vundament – õiguslikus mõttes – kujundati kolme aastakümne eest vildakalt, restitutsiooni mitte rakendades. Sõnaraamat ütleb – restitutsioon: ,,taastamine, uuesti korda seadmine; jur õigusliku seisundi ennistamine“. Isegi ametlik Eesti räägib tänapäeval mitte sellest, et Eesti Vabariiki (Wabariiki) oleks taastatud, st juriidilises mõttes. Väljendatakse ausalt, et taastati üldjoontes üksnes vaid iseseisvus, ja mitte Eesti Wabariik kui selline, ja kindlasti mitte sõja eel eksisteerinud Eesti õigusruum ja õigustraditsioon. Tänan muidugi Issandat iseseisvuse tagasituleku eest. Ka see on midagi olulist.
Eraldi, kuid relevantne teema on Euroopa Liit ja sellesse kuulumine. Selle asemel, et olla iseseisvate riikide koostöövorm, kus ei esine tsentralismi, oleme me nüüd tegelikult suuresti Saksamaa ja teiste Euroopa suurte valitseda. Eestist on tehtud vähemalt osaliselt kärbitud tiibadega europrovints. Europrovints sellises süsteemis, mis püüab ikka ja jälle erinevatel viisidel aina rohkem võimu Brüsselisse koondada ning kujuneda lõplikult riigiks omaette, kus Eestil ja teistel väikestel on sageli vähem suveräänset otsustusvõimu ja võimet kui näiteks on USA osariikidel. Suur osa siinsest seadusloomest tuleneb praeguseks Euroopa Nõukogu ja Europarlamendi sisuliselt kohustuslikest direktiividest, milline mõiste juba iseenesest peaks kõiki mõtlevaid inimesi valvsaks muutma. Direktiivis on sätestatud aeg, mille jooksul peab liikmesriik selle enda õiguskorda üle võtma.
Mul on olnud Eestis perioode, kus ma olen olnud sügavas masenduses, objektiivsetel põhjustel. Seda eriti 1995.a. üldvalimistel, mil minu ja Jüri Toomepuu juhitud valimisliit Parem Eesti-Eesti Kodanik valimiskomisjoni otsusega põhja lasti, lõpetades sellega või sandistades oluliselt meie poliitilisi ja ideelisi taotlusi. Ilmselt pidi korraldus selleks olema tulnud Eesti ladviku tasandilt.
Olulised tegematajätmised viimase 35 aasta vältel, ebaadekvaatsus mitmetes valdkondades ja ,,kaitsejõuetus“, nii nagu Jüri Toomepuu on öelnud meie ebaküllaldase riigikaitse kohta… Need on andestamatud ja rängad defektid. Pärast seda, kui Vene väed tungisid jõuliselt Ukrainasse sisse viie aasta eest, on eesti ja euroopa poliitikud lõpuks ärganud tõigale, et vesi võiks varsti või suhteliselt varsti olla ahjus ka meil. Eesti kaitseväe võimed on lõpuks saanud rohkem tuult purjedesse ja lõpuks täidetakse ka lünkasid vähehaaval, kuid oleme palju väärtuslikku aega maha maganud. Totaalkaitseks ja ohtude efektiivseks tõrjumiseks pole me kahjuks küll veel mitte valmis.
Suhteliselt raske on minusuguse inimese jaoks elada ühiskonnas, kus esineb nõnda palju sovetonostalgiat või siis ,,ostalgiat“, tähenduses ,,ost“ ehk ida. Mingisugusel tasandil suudan muidugi aru saada, et inimesed mõtlevad sentimentaalselt oma lapsepõlve peale olenemata oludest, milledes nad üles kasvasid.
Kas ma oskan ka uhke olla? Kahjuks mitte eriti, mõeldes Eesti juhtkonna peale läbi viimaste aastakümnete. Kuid on asju, mida võib saavutusteks pidada. Näiteks see, et praamlaevade äri Läänemerel on arvestataval määral eestlaste kätte läinud. Oleme selles mõttes Läänemere isandad. Eestlased on üldiselt töökad ja saksapäraselt hästi organiseeritud, mis puutub ettevõtete rajamisse, kuid samas ka sageli inetute uute hoonete rajamisse. Selle poolest ei erine me oluliselt soomlastest! Helsingi uued kvartalid sealse Läänesadama kvartalis näevad küllaltki hingetud ja brutaalsed välja. Maitse üle muidugi ei vaielda, ütleb üks vana keelend.
Tervitatav on see, et hea haridus on eestlaste poolt endiselt hinnatav. Kuidas tulevane põlvkond, kes oma nutitelefonis lausa sees elab, sellesse suhtub, on aga etteaimamatu ja murettekitav. Sündimusse puutuv statistika on meil kaugel meeldivast, ja see küsimus on pooleldi eestlaste alateadvusesse surutud, sest rahva hääbumise teema on raskeloomuline ning valus, ja sellele ravimit leida käib enamusel maailma rahvastel üle jõu.
Ulatuslik metsade lageraie ja nn tuugenite ehk kõrgete-kõrgete elektripropellerite massiline püstitamine teeb meele kurvaks. Rootsis on suur osa kohalikest omavalitsustest tuugenite vastu üles tõusnud, meil aga üldiselt – väikeste eranditega – ei suudeta seda. Võitluses kliimasoojenemise vastu lägastatakse Eesti maastikuid, mis olid millalgi maalilised. Minu abikaasa ei räägi asjatult ,,koleismist“, millega meil tuleb siin ja seal kokku puutuda. Julgen arvata, et eestlastel oli saja aasta eest rohkem ilu- ja visuaalset harmooniameelt kui praegu. Üleüldse esineb meil liiga palju looduse industrialiseerimist, aga ka osalt mõttetut tarbimist ja materiaalsusele rõhku asetamist. Kõik see oleks võinud 30-40 aasta eest olla mulle etteaimatavam, sest ma ei osanud omal ajal ja isiklikult selle vajaduse intensiivsust päriselt ette aimata. Võrdlemisi armutul kapitalismil, mis meie õuele nüüd tulnud on, on muidugi veel omad imperatiivid. Eesti on seega nagu suur ehitusplats. On üht-teist, kus oleme tublid ja adekvaatsed, ja on teisi aspekte, mis muudavad meele kohe päris kurvaks või on lihtsalt vastukarva.
Kuidas näete hetkeolukorda?
Hetkel domineerib kogu Euroopas suur ehmatus tohutu veresauna pärast, mida Vladimir Putin on Ukrainale kaela tõmmanud. Venemaa tegelik protoimperiaalne pale on tulnud seal täiesti nähtavale, koos KGB kasvandiku Putini piiritute ja meid dramaatiliselt ohustavate ambitsioonidega.
Kaja Kallas Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana ja Euroopa Komisjoni asepresidendina Brüsselis valmistab ootamatult palju rõõmu oma jõupingutuste ja hoiatustega, mis küll alati talle poolthääli kõikide lääneeurooplaste silmis ei too.
USA viis parajasti oma sõjaväe kontingendi Eestist ära, ilmselt koos oma Abrams tankidega. Mõne päeva eest (lugu valmis juuli teisel nädalal – toim.) lubati küll, et veel sel suvel tuuakse mingisugune ameeriklaste uus väeosa rotatsiooni korras lahkunud üksuse asemele. Hetkel on järel britid oma Challenger 2 tankidega, ja meil on siin prantslasi, ning peotäis NATO riikide sõjalennukeid.
Veebiväljanne Baltic Sentinel kirjutas hiljuti, et Balti riikide diplomaatidel on ligivõimatu pääseda USA Valge Maja jutule.
Eesti elanikele on korratud Toompealt sageli, et otsest ohtu meile ei ole; et pole mõtet osta joodi kaitseks potentsiaalse radioaktiivse kiirituse vastu; et me oleme militaarses mõttes väga hästi kaitstud. Korratakse, et meil pole vaja Eesti oma sõjalennukeid. Nüüd siis lõpuks pärast pikka venitamist otsustati keskmaa maa-õhk ehk õhutõrje raketid soetada, ja osa neist on nüüd ka kohale jõudnud. Arvatavasti katab see vaid osakese tegelikust vajadusest. Seda siis samal ajal, mil ukrainlased paluvad Läänelt põlvili, et tulge palun meie õhuruumi kaitsma. Kahjuks on ohtudele aeglane ärkamine eestlastele lausa omane, ja seda läbi aegade.
,,Minu“ Vaba Euroopa raadio ja Ameerika Hääl rääkisid ikka, et demokraatia ja vaba turg on paremad kui Nõukogude Vene maailm (Russki mir) ja seda juttu uskus vist ka eesti rahva enamus. Ilmselt meeldis järjekordades ootama harjunud inimestele ka telesaade ,,Dallas“.
Nii siis seati 1991 eesmärk pääseda nn Weird-ühiskondade sekka: western, educated, industrialized, rich and democratic.
Teatud hädaga võib Eestit demokraatlikuks pidada, kuigi 5% lävend Riigikogu valimistel tähendab seda, et uutel erakondadel on suhteliselt raske valitsevate parteide ringi sisse murda. Eesti paikkondadel on vähe raha ja autonoomiat samuti, ja Brüssel jagab meile liiga palju käsklusi. Kohe väga. Presidenti valib Eestis mingisugune ,,establishmenti“ koorekiht, mitte aga rahvas ise.
Jõukaks oleme me tõepoolest tasapisi saamas, ehk heaoluriikidele järele jõudmas. Seda siis pärast pikki aastaid, mil ENSVs valitses kõigepealt nälg ja siis ka suhteline viletsus. Praegu saab Eesti president 10 240 eurot töötasu kuus, peaminister aga 9 256€. K.a. algul oli tööl käiva Eesti inimese mediaanpalga suurus €1 780, mis on peaaegu poole vähem Soome tööinimese igakuisest sissetulekust. Mulle isiklikult mammona tagaajamine ja eriti veel lõputu tarbimine tundub natukene tühine olevat, kuid kui Eesti inimestel on vaja midagi minevikust saamata jäänut tasa teha, siis sellest on võimalik inimlikult vägagi aru saada.
,,Tööstuslik“: see on sõna, mis mulle ei meeldi, eriti nii pisikeses nukuühiskonnas kui meil. Parem oleks teenida raha nutikusest. Meil aga esineb väga palju industriaalset käitumist just looduses. Suured lääneriikidele müüdud farmid, ulatuslik lageraie meie metsades, kus rakendatakse suuri ja halastamatuid masinaid, ja siis lõpuks looduse lägastamine nende eelpoolmainitud tuugenite ehk tuuleparkidega. Kõrgeimad tuugenid on sama kõrged kui Tallinna hiiglaslik teletorn. Pangandus on meil sisuliselt rootslaste käes.
Haridus on Eestis üldiselt õige heal tasemel, kuid kas inimesed ka arukal viisil iseseisvalt mõelda oskavad, nagu tõelised haritlased?
Kas me oleme siis tagasi Läände jõudnud pärast 30+ aasta möödumist? Tegelikult kestis inimestes isegi nõukogude tingimustes edasi põhjaeuroopalik ja eestilik mõttemaailm, vähemalt mingis ulatuses, kuid minu jaoks on Eesti ühiskond praegu siiski toppama jäänud kusagile ida ja lääne vahele. Balti riigid ja Soome on juba ammusest ajast mingisugused puhvertsoonid, kui mitte eikellegimaa olnud. Ostalgiast ehk idaihalusest olen siin juba kirjutanud. Mitte, et kõik, mis läänest tuleks, on kuld, eriti tänapäeval. Igatahes on meil majanduslikus mõttes veel tükk maad minna, et lääneeurooplastele järele jõuda. Lõppkokkuvõttes on imponeeriv näha, kui kaugele Eesti on arenenud materiaalses mõttes 35 aastaga, eeldades, et 1991 oli nö ,,aasta null“ meie jaoks. Igasugused kaubad ja teenused on laialt levinud, vähemalt meie suuremates linnades, ja neid tuleb pidevalt juurde. Ometi igatsen ma mingisuguses ulatuses Berliini ja Londoni järele.
Uuesti Põhjala inimesteks kujunemine on jäänud meie jaoks siiski suhteliselt kaugele, või nii ma seda kogen iga kord, kui ma Stockholmis käin (mida on viimasel ajal juhtunud suhteliselt tihti). Ometi – mina Skandinaavia sotsiaalökonoomilist mudelit eestlastele eriti ei soovita, eriti mis Põhjala ,,sotsialismi“ puutub. Usu või ära usu, kuid Rootsi ühiskond – näiteks – lihtsalt ei vea rahaliselt välja oma ,,rahvakodu“ koos igasuguste hüvedega, mida sealsed sotsiaaldemokraadid valijatele lubanud on. Praegustes demograafilistes tingimustes pole see täies ulatuses teostatav, realistlik ega jätkusuutlik. Kuid Põhja-Euroopa identiteeti üldisemalt soovitan meile küll, kuna kuulume orgaaniliselt sinnakanti. Õigemini küll läänemeresoome kultuuriruumi, mis on omakorda osa meie omaenda soomeugriliku nõrgavõitu tsivilisatsioonikesest. Kuulume Põhja-Euroopasse eluviisi, kliimavöötme, metsavööndi, kultuuri ja identiteedi ja isegi julgeoleku mõttes. Meil tuleks jätkata kaugenemist slaavilikest kalduvustest. Tegelikult aga on Eestisse saabunud suhteliselt hiljuti rohkem kui 30 000 uut slaavlast Ukrainast.
Pidev venelaste seas elamine on see asi, mis minu jaoks Eestis kõige raskem on. See nö peatükk vääriks konkreetsete ja vägagi spetsiifiliste meetmete rakendamist, kuid jätan selle teema teiseks korraks. Too äng on viimastel aastatel akuutsemaks läinud selle pärast, mida Vene sõjavägi on ukrainlastele tegemas.
Demograafilised trendid ja küsimus eestlaste võimest eestlastena püsima jääda – need annavad päris tõsist põhjust muretsemiseks.
Kuidas näete Eesti poliitilist elu praegu?
Bill Clintonil oli õigus selles mõttes, et majanduselu on argipäevases tähenduses tavainimestele tähtis üle kõige. Hirmsast inflatsioonist, mis mõne aasta Eesti inimesi ikka väga painas, ollakse enam-vähem jagu saadud. Kuid see-eest elame nüüd üpris kõrgete maksude tingimustes. 24% käibemaksu (VAT) on hästi palju, eriti mis puutub toiduainetesse. Uued automaksud pole üldse populaarsed, ja peagi tõstetakse aktsiisimaksu alkohoolsete jookide osas. Seda kõike põhjendatakse suuresti vajadusega soetada relvi ja varustust meie kaitseväele, millest pole ka raske aru saada. Lood on aga hoopis teised suureks paisunud riigivõlaga, mille peamisteks ,,autoreiks“ on Keskerakond ja EKRE. Nii et sellega tuleb päris kaua tulevikus elada ja kuidagi toime tulla. Ei saa öelda, et need nähtused teeksid Eestis elamise kuigi toredaks.
Meid ootavad veidi enam kui poole aasta pärast üldvalimised, millest tulenevalt midagi väga otsustavat sisepoliitikas arvatavasti aset ei leia enne 2027. aasta suve, kui praegune koalitsioonivalitsus mingit meeldivat või ebameeldivat ,,kingitust“ meile jätta ei taha, enne areenilt lahkumist. Elame valimiste ootuses, ajutiselt peaaegu vegeteerimise äärel ehk inertselt. Tundub suhteliselt tõenäolisena, et üks koalitsiooni praegustest partnereist E200 näol kaob poliitiliselt areenilt peagi igavikku. Mina isiklikult pole sellest parteist kunagi lugu pidanud ja ütlen neile ,,good riddance“. Kuid ka teine Eestit praegu juhtiv partei Reformierakonna näol on suutnud end ebapopulaarseks teha. Hästi huvitav saab olema näha, millist toetust valimistel kogub uus tulija Parempoolsete ja selle juhi Lavly Perlingu näol.
Kui minu käest küsida, siis ebameeldiv on viis, kuidas Keskerakond ja erakond Isamaa on Tallinnas leivad nö ühte kappi pannud. Üks afišeerib end patriootilisena, teine minu mätta otsast vaadatuna tegeleb venelaskonna häälte kogumise ja nende huvide eest seismisega. Kuidas Isamaa, eesotsas Urmas Reinsaluga pidas võimalikuks Keskerakonda endale partneriks võtta Eesti pealinnas, jääb mõistatuseks ja tundub loomuvastasena, kui üldse uskuda seda, mida isamaalased kõik need aastad oma väärtuste teemal väitnud on.
Mulle isiklikult praegune hetk sise- ja geopoliitiliselt eriti ei meeldi. Ja vist ka paljudele teistele baltlastele. Kuna Euroopa riigid pole veel tegudega eriti kaugele jõudnud suurema vastutuse võtmisega Euroopa julgeoleku eest, kuid tegelevad sellega küll, siis Vladimir Putinil võiks piltlikult öeldes ,,vaja“ olla lähiaastatel ühele või teisele ,,lähivälismaa“ riigile kallale tungida, või siis sellest suu puhtaks pühkida. Mis aga tähendab, kuna Eesti on praktiliselt kõige haavatavam maa NATO infrastruktuuris – nõrgim lüli siis – et elame latentselt küllaltki riskantsetel aegadel. Natukene närveerides. Seda kinnitavad ka kaasmaalased, kes minu juurde sel teemal vestlema tulevad. Ning Saksamaa, kes peaks ohjad nagu ameeriklastelt siinkandis suuresti üle võtma tingimustes, kus ameeriklased on uttu tõmbamas, see Saksamaa ei janune eriti juhtrolli ülevõtmise järele, eriti mis puutub vajadusse kaitsta Euroopat Kremli eest.
Ootame parlamendivalimised siis ära, kuid aiman, et ees seisavad keerulised ajad. Eesti on üles ärganud oma ,,kaitsejõuetuse“ perioodist, kui kasutada Jüri Toomepuu fraasi, ent tõhus riigikaitse pole asi, mida saab üleöö luua.
Jääme ikka õige kauaks veel üpris sõltuvaks NATO appitulekuvalmidusest. Kui uskuda eesti erukindraleid, siis droonisõjaks või õigemini vastase droonide ja rakettide tõrjumiseks pole me veel üldjoontes valmis küll.
Globaalselt ümberringi vaadates näeb nii välja, nagu tsivilisatsioonide kokkupõrge, millest Samuel Huntington etteaimavalt 90. aastate algul kirjutas, on iga päevaga aina rohkem teoks saamas. Kuidas ja kuhu Eesti end selles senise maailmakorra ümberkujunemise ja koguni mõranemise õhkkonnas seada ja klaarida suudab, on lahtise otsaga küsimus.
Selle teema lõpetuseks ei näe ma endiselt ühtegi tõsimeelset, kuid samas normaalset ja mitte naeruväärselt patriootlikku erakonda Eestis. EKRE on minu jaoks üldjoontes napakate või koguni kardetav partei, mille kohta Mart Laar on kirjutanud tabavalt mõne aja eest, et see on Keskerakonna teisend.
Vaatan suhtelise imetlusega, kuidas käituvad uuemal ajal Läti ja Leedu – pean neid poliitiliselt meist tublimateks. Eestis esineb laias laastus liiga vähe sirgjoonelisust, ning seni kaua, kuni pole selgunud üldvalimiste tulemused tuleval aastal, jääb meil natukene vajaka sada protsenti elujõulisest juhtimisest ega pole päris selge, kuhupoole me tegelikult teel oleme. Eesti riigi haldamisega tulevad meie juhid üldjoontes toime, kuid kus me Põhjatäht asub, jääb küllaltki ebaselgeks. Ja veel: et Eesti oleks banaanivabariik, seda ma ei väida, kuigi me pole korruptsioonist päris vabad.
Mulle isiklikult – seda on sellest kirjutisest ilmselt juba näha, läheb eestlaste või siis meie hõimude käekäik rohkem korda kui Eesti riigi teema. Ilmselt ei saa ühte olla ilma teiseta, kuid see, mida ma soovin oma südamesopis on igavene elu eestlastele ja eestlusele. (järgneb)
Küsis LEA KREININ
